pimeduse hirm

Liitunud: 8 Märts 2005 Postitusi: 23

Kui keegi kardab surma või suremist, siis mina kardan pimedust.
Kui ma jään pimedas kohas üksi, siis on hetkega tunne, et ma tegelikult pole üksi, et keegi on veel. Sellest teadmisest imbub mu sisse hirm, mis kangestab.
Ma nüüd ei teagi, kas hirm on mu fantaasia vili, et nagu enesesugestsioon. Võib olla kujutan endale ette midagi ja panen end kunstlikult kartma. Inimesed on ju end haigeksi mõelnud.
Tahaksin asja enda jaoks lahendada, et kui pole midagi karta, siis pole ja teema on maas? Sest hirm on koormav ja häirib mind väga.

Liitunud: 4 Sept 2006 Postitusi: 351

Mõtle, et kui seal ongi keegi, siis pimedas ta sind ju ei näe Wink

!

Tee pimedusest endale liitlane, kaitsja ja sõber!

Liitunud: 21 Sept 2007 Postitusi: 90

Mina kartsin noorena üksina öösel kodus olemist. Isegi kui tuled põlesid, värisesin kui hiireke ja magada ei julgenud. Sel põhjusel ei olnud ma mitte kunagi öösel üksi.
Isegi kui proovisin 16a.-selt üksi linna koju jääda, (vanemad sõitsid nädalavahetuseks maale) siis tuli mingi 24:00 nii suur hirm, et võtsin takso ja sõitsin neile maale järele.

Kui sain 21, sain oma korteri.
Tee või tina, öö tuli kätte ja magama jääda ei julgend. Kujutlesin pimedas toas kolle ja vaime ette, kõrvakuulmine oli erk ja iga paneeli naksatus tundus kohutavalt hirmuäratavana: Kindlasti vaimud, kollid Ufod ja teap mis veel Wink

Kimasin vanemate juurde magama või palusin isa ööseks enda poole.

Mõtlesin, täiesti lootusetu, nii ei saa ju elada. Mis saab edasi? Mingi lahendus vaja leida.

Hakkasin siis harjutama end ärkama hommikuti vara koos kellaga ja sättima end magama 22:30, et öö tulles magaksin kui nott ega märkaks hirmu.
Mõtlesin, ma pole ju üksi. Ümberringi sõidavad autod ja on palju inimesi: Kes magavad, kes töötavad.....et hirm on minus eneses, et ma saan sellest üle (pean saama)..jne. Kui tahan iseseisvalt elama hakata, siis pean oma hirmust välja tulema.
Pisitasa üle kivide/kändude hakkas olukord paremuse poole liikuma.
Nüüdseks ajab selline ööpaanika lausa naerma.

Magan pikki aastaid öösel nagu kott ükskõik mis asendis, sõltumata sellest kas olen kodus üksi, kaksi või kolmekesi.

Seega, annan Sulle lootust. Hirm on sinus eneses. Vaata hirmule näkku ja see kaob kui viirastus koidu eel.

Minule ei jäänud isegi mitte kõige tillemat hirmuvärinatki mälestuseks.

Liitunud: 22 Veeb 2007 Postitusi: 4

See tunne on õige, et peale Sinu on ruumis (või mistahes paigas) veel keegi, eks nad ole ju koguaeg meie ümber, kuid pimeduses ja vaikuses on nad paremini tuntavad ja tajatavad. Enamasti nad (inglid,lahkunud lähedaste hinged, haldjad, vaimud või mistahes nähtava kehata olendid) vaid jälgivad meie tegevusi kas siis hoolivalt ja armastavalt või siis neutraalselt, neid on võimalik ka tunda ja tunnetada, samuti saab nendega suhelda ja neilt vajadusel abi paluda.
Neid ei ole vaja karta, nad pole pahatahtlikud, pigem õpi neid tundma ja austama, siis võid nendega kui sõprade või õpetajatega suhelda.
Oma hirmust vabanemiseks võidki esmalt neilt paluda, et nad julgustaksid Sind nendega tutvuma ja aitaksid Sul sellest hirmust vabaneda, siis edasi juba laabub igasugu suhtlemine.

Liitunud: 17 Märts 2006 Postitusi: 480

Kui arvad, et näed kedagi pimedas, lihtsalt mine enda hirmutajale vastu. Nii õpetati mind lapsena ja see aitas.

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

Meil on viis tundemeelt (aistingut), mille abil oleme harjunud saama signaale ümbritsevast maailmast ja nende kaudu siis ka seda maailma mingil kombel seletama. Valgel ajal, päeval, tundub, et ümbrus on meie kontrolli all. Näeme-kuuleme, haistame jne, mis ümberringi toimub. Meil on kõigele mingi seletus enamasti olemas.
Pimeduses on asjad vähe teisiti, sest osa aistinguorganeid ei suuda meile anda tavapäraseid signaale, mis annaksid tunde, et me midagi kontrollime või oskame seletada. Nägemise kaudu saame pimeduses signaale väga vähe või üldse mitte. Seetõttu teravnevad mõnel määral teised aistingud: kuulmine, lõhnatundlikkus, ehk ka puutetundlikkus (inimese keha ei ole puutetundlik ju vaid füüsilises mõttes). Meie arengufaasis inimesel on põhilisteks maailma tajumise "aparaatideks" nägemine ja kuulmine. Kui üks neist välja lülitub või on puudulik, kompenseerib teine seda osaliselt. Pimeduses võime kuulda helisid, mida päeval tähelegi ei pane, silmi pingutades ja midagi näha püüdes tekib sellisest ülepingutusest samuti mitmesuguseid tajuvigu. Tekib tunne, et meid ümbritseb "midagi", "keegi" vms. Kuid tegelikult ju ikka seesama "seltskond", kes valge käeski. Suudame me neid siis mingil kombel tajuda või mitte.

Liitunud: 8 Märts 2005 Postitusi: 23

Kui küsid, siis saad ka vastuse ja nii on minuga alati, eriti viimasel ajal.
Nägin lähiajal und, kus lasti mul sellist hirmu tunda, et pimeduse kartus on piisk meres.

Külaline

Ma tean mida sa tunned- usu mind Smile

Ja kuidsd veel.
oehh tegelikult on see väga sant tunne. Proovisin hiljaaeg üksi pimedas magama jääda- selline hirm oli, et higistama ajas- panin siis ruttu öölambi põlema.Ja momentaalselt hirm kadus sellega.
Veider on see olukord tõsti, minupuhul on imelik ka see, et see hakkas alles mingi 20-nda eluaasta paiku, mitte lapsepõlves.

Ma arvan, et lahendus oleks koer võtta, või keegi armas inimene kaissu Wink

Tegelikult oli ka üks vahva raamat Loobumise kuntst
Ja alati võib ju kasutada Luule viilma teooriat või ingleid ennast kaitsma kutsuda.

Vahva tegelikult, et sa selle teema püstitasid- Ma võtsin ise ka seda hirmu juba, kui igapäevast elu. Tegelikult see ei pea ju nii edasi minema:)
Püüan midagi välja mõelda, kui õnnestub-eks annan sulle ka teada siis.

Liitunud: 21 Sept 2007 Postitusi: 90

Muide koduloomad on hea mõte - saab iga krõpsu nende arvele kirjutada ja kuidagi seltsim ka.
Pealegi mõjuvad nad oma muretu olekuga juba väga rahustavalt ja pingeid maandavalt. Ühesõnaga on heaks eeskujuks, kuidas olla Very Happy

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 707

siidisaba kirjutas:

Nägin lähiajal und, kus lasti mul sellist hirmu tunda, et pimeduse kartus on piisk meres.

Õnnitlen, sellised uned on kirgastavad. :)

Aga teema algatajale...

Kuskil tuulepesas olen ma kirjutanud hirmu vormidest nii nagu need mulle paistavad.
Hirm pimeduse ees on nö filmihirm, selline pisike ja suhteliselt lihtsalt valitsetav. Tean, millest räägin, olen ka varasemas eas pimeduse ja pimedas üksi kodus olemisega hädas olnud. Kõikides tubades tuled põlesid ja uksed olid tubade vahel kinni, et ei jääks kontrollimatuid nurgataguseid.
Nüüd on see kõik kadunud, pigem naudin ööd, pimedust ja sellega kaasnevat vaimuerksust ja rahulikkust.
Ärevaid hetki tekib siiski pimeduses looduses, eriti kohtades kus palju väge ja seetõttu ka igasugu "krabistajaid" läheduses ringi kolamas.
Mis aitab?
Mida ma kardan? Kadumist, hävimist? Mida saab hävitada? Kes ma olen? Kus ma olen? Miks ma olen? Kas kadumist on üldse olemas, või on muundumine ühest vormist teise, reis ühest maailmast teise. Mis juhtub kui ma lõpetan hirmu tundmise?
Hirm tuleb nõmedusest mida ka teadmatuseks nimetatakse.
Kui ma/me olemas oleme, siis järelikult on meil vajadus ja koht siin ilmas. Kui enam vaja pole, siis ei hoia ükski vägi siin, ikka läheme "hulkuma".

Kokkuvõtlikult - soovitaks kasvatada usaldust selle misiganesnimega põhjuse suhtes, mis meie olemasolu põhjustab.

Liitunud: 7 Märts 2004 Postitusi: 547

Heh, ma magan siiani tuled põlemas (algas see juba ülikooli ajal), ka päeval tunnen, et keegi on veel mu lähedal..küll mitte kogu aeg, kuid päris tihti. Ma ei tea, kas ma kardan teda (neid?), kuid mingit kontakti ma ei soovi igatahes.

Mis siis pimedas toimub teisiti kui valges? Pimedas on meeled erksamad, infoallikaid vähem, edastused puhtamad.

Mida need olendid teeksid? Ma ei tea. Kes nad on? Ilmselt mu enese loodud tugevad energiakogumid, kellest pole osanud vabaneda.

Liitunud: 8 Märts 2005 Postitusi: 23

veiho kirjutas:

Mis aitab?
Mida ma kardan? Kadumist, hävimist? Mida saab hävitada? Kes ma olen?

Ma tegelikult kardan füüsilist valu ja kohe väga.
Ja muidugi kardan ma saada hävitatud läbi füüsilise valu põhjustamise.
Saab hävitada mu maise keha, selleks korraks. Aga suurem hirm on see, et laps jääb emata.

Liitunud: 10 Jan 2006 Postitusi: 339

siidisaba kirjutas:

veiho kirjutas:

Mis aitab?
Mida ma kardan? Kadumist, hävimist? Mida saab hävitada? Kes ma olen?

Ma tegelikult kardan füüsilist valu ja kohe väga.
Ja muidugi kardan ma saada hävitatud läbi füüsilise valu põhjustamise.
Saab hävitada mu maise keha, selleks korraks. Aga suurem hirm on see, et laps jääb emata.

Ja mina kardan, et kaotan ta"ielikult kontrolli oma m6istuse yle.
Nii kui nii taju on niiv6rd erinev, et 95% ga oma tutvusringkonnast pole mul pa"evasyndmuste yle v6imalik reaalselt arutleda. Ja kohati on see va"ga hirmutav.

Ning sellest tulenevalt on mul ka kohati probleeme pimedusega. Just siis, kui on n.o" raske periood. Siis on tunne, et pimedus v6tab selle va"hesegi reaalse reaalsuse mult a"ra. Fyysiliselt need va"rgindused meie ymber ei tee midagi ju. Aga nad v6ivad mind nii m6jutada, et ma hakkan tegusid tegema just fyysilises maailmas.

Mis siis aitab?
Olen varustanud ennast hunniku muusikaga, raamatutega, lampidega, kyynlajalgadega, l6hnadega, ma"rkidega. Et saaksin endale v6imalikult 6dusa ja turvalise keskkonna luua, seal vaikselt olla ja ka mittefyysilisel kehal rahulikult lasta puhata.

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 707

siidisaba kirjutas:

Ma tegelikult kardan füüsilist valu ja kohe väga. Ja muidugi kardan ma saada hävitatud läbi füüsilise valu põhjustamise.
Saab hävitada mu maise keha, selleks korraks. Aga suurem hirm on see, et laps jääb emata.

Kes meist valu armastaks - kardame me kõik seda, kuigi selgitada ei oska, millega tegemist. Ei oska ka mõnutunnet selgitada, kirjeldada.

Kui su laps vajab kogemust, kuidas olla ilma emata... mis siis ikka, ega sina oma hirmuga seda ära ei hoia, pigem võtad ni temalt kui endalt elurõõmu ja energiat.

Ma püüan oma last vaadata suhtumisega, et on üks inimolend mulle saadetud, kelle eest mul on kohustus hoolitseda. Võimaluste ja vajaduste piires. Ega end ei saa ületada, saab teha mis on võimalik ja vajalik, muud võimalikkused ei realiseeru niikuinii.

Nagu vanasõna ütleb: tahtmine on taevariik, saamine iseasi.