Seletuste variandid

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 588

Üks Põrgu variant.

Kui me sureme, siis kaotame teadvuse ja seega ka aja taju.
Kunagi,olgu või lõppmatult pika aja möödudes, moodustub isegi 100%-line tõenäosus, et meie isikupära taas mingil moel kokku koguneb,sest lõpmatult pikas ajas on selleks aega piisavalt.
Kui keegi küsiks minult, et kas lõppmatus ikka on olemas, siis mina küsiksin vastu, et kui lõppmatus on vaid illusioon, siis mis on lõpu taga ja selle taga oleva taga jne, mis või kes on kõige väiksem ja mis, või kes on kõige suurem jne ?

Millisena võiks meie, enesest teadlikolek, lõppmatult pika aja möödudes taas kokku koguneda?
Arvestades asjaolu, et paljud meist koguvad elu jooksul endile palju igasugu lahendamatuid probleeme, vaenu, vastaseid ja tehtud ülekohut ise endale, kellegile teisele, rahvale või keskkonnale, siis olenevalt sellest võib küllaltki suure tõenäosusega väita, et surres ei ole me kaugeltki nii süütud, kui sündides.
Ma ei saa väita, et lõppmatult pika aja möödudes, ilmneb meie enesest teadlikolek just täpselt selle jätkuna ja keskkonnana, millisena ja milles me surime, kuid ma ei saa ka väita vastupidist, sest pole fakte.
Arvestame, et me siiski kunagi sünnime selliste eelduste ja puudustega, millistega me surime,siis küllalt tõenüoline on see, et selles tulevases elus täiendame endi eeldusi ja puudusi veelgi, kuni meist saavad kas täielikud ja pidevalt õudustes vaevlevad värdjad, kes peavad alatiseks isoleerituks jääma antud keskkonnas või ühiskonnas, või nagu pühakud, kes loovad nii endale kui ühiskonnale soodsaid võimalusi.
Mul, ega ka ilmselt kellegil teisel pole mingeid fakte selle kohta, et me just endi loodud värdjate, või pühakutena sünnime, peale igavest teadvusetta olekut. Kuna aga fakte selle kohta pole, siis ei saa ju ka väita, et see just nii ei lähe!
Me kindlustame endid paljudes eluvaldkondades igaks juhuks, ainult oletuste põhjal (elukindlustus,autokindlustus jne., ning kõik muud turva meetmed).Teatud suunast vaadates, on täiesti ebaloogiline see, et me ei püüa kindlustada endi, samamoodi võibolla oletatavaid, tulevasi elusid peale suremist.
Mulle paistab,et selle põhjuseks on kusagilt "kaugest minevikust" alguse saanud ja ülemaailmseks tõekspidamiseks kujunenud kokkuleppeline suhtumine ise endasse, elusse ja surmasse, ehk mitte mõtlemine sellest mis hõlmab meie endi eksistentsi igavikus. Imelik, miks me sellest ei mõtle, nagu see oleks üks tühine asi ?! Kujutage ette, milline tohutu puudujääk esineb meie mõtlemises (mida võiks ju tõepoolest nimetada vaimupimeduseks), kui me ei arutle kunagi selle üle, miks hinge ja südametunnistuse valdkond ei sobi kokku meie tehingutega, ettevõtmistega ja seadustega. Selle kohta julgen ma väita, et meid valitsevad loomalikud instinktid ja emotsioonid, mis pole isegi veel mõistus. Meie mõistused teenivad truult neid loomalikke instinkte ja emotsioone, kuid peaks olema vastupidi - instinktid ja emotsioonid teenivad mõistust.
Kõik mida inimkond üldises plaanis toodab, läheb, vähemalt lõpptulemusena, instinktide ja emotsioonide rahuldamiseks. Miks me arvame, et ainult meie koostatud riigi seadused on ainuõiged?! Miks ei sobi need seadused kokku hingest, südametunnistusest ja loodusseadustest tuleneva juhuslikkusega? Tänu mõistusele on elu alalhoidmise instinktist saanud, tuuma-, bioloogilised-, poliitilised- jne. relvad, küünte ja hammaste asemele ning soojätkamise instinktist on saanud porno, pedofiilia jne. Algsest emotsionaalsest rahulolust, milleks piisas vaid küünte ja hammastega kinnipüütud kõhutäiest, on välja arenenud hullumiseni viivad meelelahutused, kuni sadismini.
Mõistuse võim emotsioonide ja instinktide üle ei pea tähendama instinktide ja emotsioonide kõrvaldamist, vaid nendelt ülemvõimu äravõtmist.
Kui inimkond ennast, omas hulluses ei hävita, siis on olemas mingi tõenäosus, et leitakse võimalus, rakendada mõistus, vähemalt mõistuse enese teenimisele ja võibolla hiljem ka Vaimsuse teenistusse.

Niisiis, kus asub Põrgu?
Ma ei saa millegiga tõestada, et selline keskkond üldse kusagil objektiivselt on olemas olnud ja on meie praeguses ajas, kuid samas paistab mulle, et paljud meist on selle endile juba mingisse määramatusse aega, kohta või tulevikku loonud, milleni nad jõuavad momentaalselt, sest teadvusetta (surnud) olles, lendab ka lõpmatult pikk aeg mööda ajatult ja keegi ei saa mitte millegiga tõestada,et seda Põrgut ei tule !

Kui minu sõnad oleksid määravad, siis ma ütleks, et tehke kõik endast olenev, et ka teie alamad, ülemad, naabrid, rikkad ja vaesed inimesed, need kelledega te iga päev kokku puutute, rahvas, riik ja kogu maailm oleks teiega rahul (sest muidu lähvad kõik lõpuks Põrgusse).
Ma tean, et vähemalt praegusel ajal, aga võibolla mitte kunagi, pole kõigil kõigiga võimalik rahul olla. Kuid see polegi otseselt peamine, sest määramatusse tulevikku investeeruvad meie tegelikud isiksuse omadused (näiteks omadus: arvestada kõigega enda ümber,nagu ise endaga). Ma ei arva, et näiteks aitama peaks neid vaeseid, vaevatuid ja invaliide, kes seda abi mingil viisil kuritarvitavad, või kui seda abistamist kuritarvitatakse mingi võimu poolt. Poleks vaja mingit pimedat patriotismi, ega põrgu võimalikkusest tulenevast hirmust tulenevat tegutsemist. Oleks vaja teha ainult seda mida antud olukorras saab ise ennast petmatta, ausalt ja enda võimetekohaselt ära teha, sest enese säilitamine on sama oluline kui teiste säilitamine ja nendest veelgi olulisem on: isiksuse püsiv omadus, tajuda enese pidevat ja paratamatut seost kogu lõpmatu keskkonnaga enda ümber.

Liitunud: 26 Veeb 2004 Postitusi: 375

Mõnikord on juhtunud et mul ei ole erilist eluisu ja kõik tundub kuidagi mõttetu ja siis nagu tahaks et ei oleks olemaski. olen mõelnud, et võiks olla surnud. aga seda võib-olla ainlt murdosa sekundiks, sest mingi tunne nagu ütleb, et see ei muuda midagi, et kõik läheb sama koha pealt edasi. selles mõttes nagu, et mingit surma ei olemas selliselt et kõik lihtsalt lõpeb otsa.

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 588

betty kirjutas:

Mõnikord on juhtunud et mul ei ole erilist eluisu ja kõik tundub kuidagi mõttetu ja siis nagu tahaks et ei oleks olemaski. olen mõelnud, et võiks olla surnud. aga seda võib-olla ainlt murdosa sekundiks, sest mingi tunne nagu ütleb, et see ei muuda midagi, et kõik läheb sama koha pealt edasi. selles mõttes nagu, et mingit surma ei olemas selliselt et kõik lihtsalt lõpeb otsa.

Jah, meie saatus ja seega ka eksistents pärast siinset elu oleneb meie taotlustest. Sellest oleneb, kas meil on mõtet "elada" või "surra".

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 588

Meie taotlused.

Kõik me taotleme pidevalt midagi, sest tunneme, mõtleme, soovime ja teeme midagi ajame pidevalt mingeid asju.

Inimkond on kaua aega soovinud arvata, et kui inimese teod on ühiskonna arvamuse ja seaduste järgi õiged, siis tunded, mõtted ja soovid ei oma tähtsust. Selline järjepidev arvamus on taotlus, mis moodustab valel, pettusel, ülekohtul, silmakirjalikkusel, omakasupüüdlikkusel jne, põhinevat ühiskonda, sest taotletud on ju nähtavatele tegudele eelneva nähtamatute tunnnete ja mõtete varjamist tunnetes ja mõtetes on ju kõik lubatud, peaasi, et teod õiged paistavad.

Mõned näited meie ühiskonna liikmete tunnetest ja mõtetest ning nendest tulenevatest taotlustest:

Elan vaid üks kord ja seepärast võtan elult mis võtta annab - taotlus jätkuva eksistentsi lõppemiseks, edasiste võimaluste otsa saamiseks ja lõpuni ärakasutamiseks.

Viskan prügi metsa ja loodus ei tea ju sellest midagi - taotlus mis peaks taotleja sünnitama järjest mürgisemasse keskkonda.

Ülbitsen ja irvitan inimeste üle, sest olen kõva mees - selline taotlus kaotab tulevasest keskkonnast lõpuks kõik olendid, kelledega saaks võrdväärselt suhelda. Moodustub üksindus mida ei saa keegi leevendada.

Petan ja varastan, sest ka teised teevad ju seda sama - lõpuks pole enam kedagi keda usaldada saaks, kõik, isegi eksistents tervikuna, on vale ja koosneb pettusest.

Mis mul asutusest, tööst ja kaastöölistest, peaasi et korralikult palka saaks. See pole ju minu mure kuidas juhtkond hakkama saab - lõpuks kaob ära igasugune võimalus millegi tegemisega midagi saavutada, sest kõik potensiaalsed tegutsemise võimalused on lootusetus kaoses. Midagi ei anna enam korrastada nii, et see tööle hakkaks.

Teha nii vähe kui võimalik ja saada kõik võimalik - kuni pole enam mingit võimet midagi teha ja kõik saadaolev on otsa saanud.

Kõike võib teha, peaasi et vahele ei jää - kuni selleni, et ükski tegevus ei anna reaalset tulemust.

Issand jumal, mis kuradi pärast ... - kuni kurat on jumal ja jumal on kurat.

Mis mul rahva heaolust, peaasi et nad mind valivad - kuni valib tühjus tühjuse üle kuningaks.

Mina olen see äravalitud ja Jumala ees õige. Kuulake mind, sest mina tean - kuni kõik peale minu on vale, ehk olematu ja ma tean et see on ja jääbgi nii.

Peaasi et inimesed mind õigeks, heaks ja targaks peavad, sest kõike muud saab ju varjata ja salaja teha - kuni selleni, et minust tehakse õigluse, headuse ja tarkuse kuju mida kummardatakse, kuid ise saan ma viibida ja tegutseda vaid tühjuses, kus mitte miski ei levi ega teostu.

Need olid mõned vihjed sellele mida enamus taotleb.

Kõik taotlevad ja sega on kõik taotlejad, kuid sellest teadlikolek annaks meile võimalusi oma taotlusi mõjutada sobivamas suunas.

Liitunud: 20 Mai 2004 Postitusi: 47

ma üldiselt aiman, mida on tahetud öelda ja tegelikult ma ei vaidle vastu.

väited "tavaliselt mõeldakse nii" või "tavaliselt tehakse nii" on üldistavad.
nohh, aga üldistama peab, muidu ei jookse ju teooria kuidagi kokku või tuleks ehk mõtetult mahukas.

hea ja halb on suhteline
ja teooriadki on dententslikud. on olukordi, kus tuleb teha nn. head ja halba korraga. mida teha, otsustab igaüks sõltuvalt millestki.
tõde, headus, õiglus, armastus (loetelu pole lõplik)- võivad olla üksteise vastu. ja siuke jant kohe sündimise hetkest.

ühesõnaga- samad mõtted.

(enamus mõtleb nii.
Wink

)

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 1949

Kui inimkond oleks taotlend aegade algusest vaimset tasakaalu endas ning instinkte ja emotsioone harjutanud alluma mõistusele/kainusele, siis oleks ühiskond ammu juba teises sageduses, mis lähtuks vaimust, olles palju peentasandilisem ja arukam, praeguse laastava, tapva, sigiva ja lõpmatult tarbiva ühiskonna suhtes.
Seega eelnev taotleja jutt peab paika üldistuse suhtes mu meelest.
Rääkides üksindiviididest, kes vaimsed ja eetilised ongi, siis nagu näeme on nende hääl, hüüdja hääl kõrbes, sest ülejäänud ühiskond ei kuule neid ja taotleb nii enda hukku, saastamist, tarbimist, sigimist, sõjakust, mis Maa lõpuks hukka ajab.
Kui terve ühiskond või poolgi sellest, taotleks vaimsust, arukust, eetilisust, tasakaalu ja kainust, siis selline ühiskond oleks ammu kohal.
Seega vaimsus nõuab seda enam me hinge kallal tööd, et siinses põrgusn.n kiskjalikus ühiskonnas, elus püsida ja pääseda siit elusa teadvusega, et mitte taotleda peale surma kõige hukku endas.

Liitunud: 19 Jan 2007 Postitusi: 160

Kui mõelda, et praegu elamegi põrgus, ehk all-ilmas, siis asetub kõik oma kohale ja paljugi muutub arusaadavamaks. Kuidas me kujutame kurjust, ehk saatanat, kunstnike silme läbi ja ka igapäevases kõnepruugis? Eks ikka saba ja sarvedega ja kapjadega jne. Teisisõnu-
- mitme looma omadustega. Kui mõelda, et oma sisemuselt pole me kaugelki täiuslikud, ikka lööb meis mõni loomalik omadus välja. Mõtlen siin seda,et inimesel on üldjuhul võimalik väljendada end verbaalselt, kuid mida teeme meie? Kellel pole oma elu jooksul olnud kokkupuudet inimeste loomaliku käitumisega? Selle asemel, et väljendada end suuliselt, pannakse teisele müks külge, kuid nii toimivad ju loomad. Võtame või spordivõistlustel sageli nähtud- kuuldud karjatusi pingutuste korral, samuti edukate soorituste puhul lastakse kõlada möirgel. See on ju looma käitumine. Seepärast võibki arvata, et inimeseks arenemiseni on veel pikk maa, olgugi, et kujuliselt oleme inimesed.
Hingelisuse maailmas on aga asjad tunduvalt vabamad ja kergemini oma kuju muutvad- nii võib teist inimest väga lihtsalt näha ükskõik kellena, või millena. Alateadlikult (eluliselt) siis ka nii ütleme kas enese või teise kohta võrreldes mõne looma või esemega, nt." loll kui saapatald" vms.
Hingeliselt siis nii näemegi antud hetkel. Järgmisel hetkel võime me näha juba kuidagi teisiti. Kui nii mõelda , siis on nagu selgem ka miks peame taas ja taas eluvalguses arenema--- selleks, et ka sisemiselt inimeseks areneda.
Seepärast on oluline püüda selles elus võimalikult paljut mõista inimeseks olemisest kuna me ei tea kauaks sellist olukorda meile võimaldatakse. Enesetapmine aga paneb arengu kauaks seisma, st. mitmeks edasiseks eluks.

Liitunud: 13 Juul 2005 Postitusi: 1234

...Aga näiteks jaapanis on väga kombeks igasuguste tundmuste väljendamine loomalike hüüatustega Very Happy

ja jaapan on olnud üks kõige tsiviliseeritumaid ühiskondi üldse(kuni eelmise sajandini).

Nii et oleneb ilmselt mis omadusi me loomalikeks peame. Lõppude lõpuks inimesed on ju loomad ja seda ei tasu ära unustada. Selle asemel et mingit imelikku ideaali taga ajada ja enda bioloogiat allasuruda tuleks sellest just teadlik olla...eks siis ka vaim ise järele jõuab millalgi Rolling Eyes

Liitunud: 19 Jan 2007 Postitusi: 160

Mõtlesin siin seda, et sisemiselt, st. Hingeliselt oleme inimesest veel kaugel, ka jaapanlased kaasaarvatud. Elulise arenguga arendame ka sisemist, et ka oma sisemuslt inimeseks saada. On ju meie kehas lugematul arvul ka teisi olendeid. Igal meie organil, ja mitte ainult organeil, on oma energeetiline keha. Aegade jooksul oleme selliseks kujunenud, sest muidu me poleks need ja just niisugused, nagu me praegu oleme. Tähendab, et kogu meie areng on ka meie kehalises olekus säilinud. Kujuliselt oleme küll inimesed, aga seesmiselt? Kas inimesel on oma eluks vaja teist inimest hävitada? Oleme küllalt autonoomsed, et hakkama saada ilma vägivallata ja eelkõige ilma pahasoovlikuseta ja pahatahtlikkuseta.

Liitunud: 13 Juul 2005 Postitusi: 1234

Kui vaadata kõiki neid ''olendeid'' kellest inimene koosneb siis erinevus teiste elusolenditega on väike kui vaadata kuidas inimese koostis välises maailmas ''avaldub'' on erinevus suur.

Kui rääkida inimeste loomalikkusest siis enamasti vihjatakse agressiivsusele ja juhmile käitumisele- see aga on minuarust puhtinimlik omadus..seda mõtet kinnitab ka see et inimeste lähimad sugulased ahvid näitavad üles samu agressiivseid kalduvusi, kuigi on ka erandeid. Näiteks šimpansse on kahte liiki ühed agressiivsed ja vägivaldsed(need tavalised) ja siis ühed teised kes on leidnud teistsuguse viisi elada ühiskondlikult.
Ühesõnaga tahan öelda et küsimus on valikus. Inimesed on valinud agressiivsuse...ja selletõttu oleme hävitanud ja tapnud ja levinud üle terve maakera teiste loomade elukeskondade arvelt.
Paljud kultuurid kes on valinud rahumeelsema kooseksisteerimise on lihtsalt minema pühitud.
Nii et igasugune rahumeelsem ja teistsugustel alustel eksisteerimine saab võimalik olla vaid siis kui need üksikud inimesed kes seda tahavad suudavad piisavalt ühineda ja end ka kehtestada.
Nii et jääb üle vaid mõelda kuidas saavad need inimesed seda saavutada ilma vägivallast sõltuvusse jäämata.

Liitunud: 19 Jan 2007 Postitusi: 160

Kust tuleb see - tahan, ei taha - sündroom? Või siis - meeldib, ei meeldi jne. Arvata, et see on meie oma hingeline väljund. Selles vallas ongi inimesel palju vaja veel areneda. Kujult oleme inimesed.