Enda lõikumine

Liitunud: 10 Apr 2005 Postitusi: 17 Asukoht: Tallinn

Tean et on inimesi kes ennast lõiguvad ja sealjuures veel sellest mõnu tunnevad.Mul on ka sõbranna üks tuttav kes ennast lõigub ja enamus tekst mida krijutab seosneb kurbuse viha ja surmaga.
Enda lõikumise põhjusteks võib olla enda halb enesehinnang ja arvamus et ma olen paks kole jne.
siis võib põhjuseks olla ka see et inimese arvates vanemad ei hooli temast või siis pole sõpru ja inimesi kellele oma muredest rääkida.
Tihtipeale ei paista väljagi et inimene end lõigub ja see see halb asi ka on,kuna asi läheb üldjuhul aina hullemaks.
Väga kahju on sellistest inimestest aga see-eest midagi teha kaa ei saa.

Kui kellelgi on kogemusi enda lõikumisega siis äkki räägikste sellest natuke..mind on see teema huvitama hakanud...ja siis veel seda ka kudias äkki saaks inimest aidata kes end lõigub ja kui keegi teab veel põhjuseid siis palun rääkige nednest..oleksin väga tänulik.

Liitunud: 12 Aug 2004 Postitusi: 3

ega vist nii lihtsalt aidata ei saagi.
mulle meeldis kunagi kätte haav lõigata ja sellele soola riputada, mille siis kuuma veega ära loputasin (et sool ikka sulaks).
aga. siis tuli inimene, kes muutis mu maailmavaate palju positiivsemaks ja ma hakkasin omale muud tegevust leidma ning nüüd ei leia enese lõikumisel enam mõtet. kuigi... miski ei jää igaveseks.

Liitunud: 7 Märts 2004 Postitusi: 547

kui kurbus/valu enam endasse ära ei mahu, siis peab seda kuidagi vähendama...või vähemalt mitte nii palju tundma või teistmoodi tundma või kusagilt mujalt tundma. Tahaks end raputada natuke reaalsemasse reaalsusesse kui omaeneste segaste mõtete ja tunnete reaalsus.

Võimalik on ka nö kättemaks teistele, et "tegite mulle haiget", aga ma ei näita seda teile ja kannatan edasi. Viha ja frustratsioon ja kurbus kõik ühes tükis, soov ahelaid läbi lõigata, kuid oskamatus seda üksinda teha, hirm et ei hoolita kui ma abi ei vaja, kuid samas häbi on näidata, et vajan abi, hirm, et ei armastata.

Ikkagi üks suur üksindus ja armastuse puuduse tunne.

Liitunud: 29 Mai 2004 Postitusi: 70

mulle meeldis ennast vahepeal põletada - põleva tikuga. nüüd enam kauakaua pole isegi mitte pähe tulnud,et võiks.. aga tegin nüüd tätoveeringu, mis on kah selline omamoodi torkimine.. no selle eesmärgiks oligi jälle, et tunda valu ja jätta "midagi" igaveseks meelde - st siis, et seda "midagit" kunagi ära ei unustaks ja sama viga ei teeks. (kuigi peab ka mainima, et eriline valu see nüüd küll ei olnud:D) me ei tee midagi, millel põhjus puuduks. ja aidata.. oleneb kui hea sõber on ja kuidas te läbisaamine. kui suhteliselt avatud sõprus, siis võid hakata ju kuskilt vaikselt läbi lillede uurima Wink

Liitunud: 12 Veeb 2005 Postitusi: 152 Asukoht: Kodus

üks võimalustest on soov enesele ja teistele tõestada,et näe,olen kõva kutt,suudan valu kannatada (ise läbi elatud,suht leebelt küll ja pubekaeas,seega peaaegu 30 aastat tagasi),teine võimalus on tähelepanu otsimine ja kaastunde.Ka massohhism on kusagil sealsamas,eks need asjad ole omavahel läbi põimunud.Siisiki kaldun arvama,et üldiselt on asi enesehinnangus ja -kindluses,õigemini selle puudumises.Ka märterlus tuleb kõne alla,kusjuures see on vaata et täiuslikkuseni arendatud/arenenud egoism.
Kõige parema lahkamise teeb kindlasti õppinud psühholoog ja eks tegelikult teab igaüks ise milles põhjus,kui võtab vaevaks endaga tegeleda. Smile

Liitunud: 18 Märts 2004 Postitusi: 2 Asukoht: Tartu

Justkui tundub, et hakkaksin rääkima teemaalgatajaga samast isikust...

Eneselõikumine on arvatavasti nõrgemate inimeste iseloomustamiseks. Nagu ennist öeldud, on põhjuseks madal enesehinnang, tähelepanu vajadus, raskused eluga jms dramaatiline, kuid eks neilgi on põhjus. Lahendusena tuleks otsida just neid põhjusi. Oma väikese mõistuse ja suutlikkuse kedagi mõjutada, olen seda siiski teinud. Püüdes kedagi aidata, näitab see juba hoolivust, olgu see kasvõi anonüümne, mis peaks mingilgi määral ohvri enesetunnet tõstma. Vahel on raske näha inimest kannatamas, aga kurat võtku, üldiselt on põhjustajaks nemad endid. Kas ei ole siis varem nähtud ohtu antud situatsiooni sattuda või tegemist lihtsalt lollusega.

Liitunud: 1 Juun 2005 Postitusi: 282

Ma arvan et köik sellised negatiivsed eneseväljendused ( löikumine, joomine, narkomaania) On inimese kurbuse väljendused. Ta on sügavalt önnetus olukorras( tema enda arvates) ja ta tasakaalustab oma sisemised tunded väliste samalaadsete tegudega.
Isiklikult mul kogemused puuduvad, ehkki tundsin kunagi inimest, kes kasutas eneselöikumist teistele psühhoterrori avaldamisega. Umbes nii, et näe, sina oled minu vastu nii halb olnud nüüd ma tahan/ tahtsin ennnast ära tappa jne.
kui sa töesti tahad inimest aidata, siis ma arvan, et on vaja jöuda pöhjusteni. Aga ära oota, et ta su küsimuste peale end avab, . Kui ta juba on nii enesesse sulgunud, et väljendab ennast löikumisega, siis tuleb sul olla äärmiselt kannatlik. Vöibolla polegi alguses rohkem vaja, kui see et ta teaks, et sa oled nö. tema poolt ja tunned siirast huvi tema enese vastu.Oota, kuni tema on valmis end avama, ära kiirusta teda ja ära kindlasti mitte öpeta. Kannatlikkus on siin ilmselt vöti. Ja muidugi saad sa talle saata palju palju armastust ja valgust, sest seda on sellistel inimestel vägagi vaja.
Edu sulle !!

Liitunud: 22 Dets 2004 Postitusi: 33 Asukoht: Saue

Suur hulk eneselõikujaid ei otsi siiski üldse teiste tähelepanu, sest end lõigutakse kohtadest mida teised ei näe ja neid kohti ei taheta teiste juuresolekul mingi hinna eest paljastada.

Paljud eneselõikujad karistavad ennast sellepärast, et nad omaarust pole piisavalt head ning tihti on see armastuse puudumine iseenese vastu. Sageli hakkavad ennast lõikama just vanemate poolt tõrjutud lapsed, kes tunnevad, et on ise süüdi selles et nende vanemad neid piisavalt ei armasta.

Liitunud: 25 Juun 2005 Postitusi: 2 Asukoht: armastuse sees

mäletan üht klassiõde, kes koolist puudus ja salamisi räägiti, et ta lõikus veenid läbi Twisted Evil

, kuid pärast tuli välja, et ta oli lihtsalt sidemed kätele pannud.... Shocked

arvasime tookord, et ta vajas lihtsalt tähelepanu... Rolling Eyes

nüüd hiljem täiskasvanuna olen temale mõelnud ja jälginud teda ning siiani vajab ta tähelepanu ja teeb selleks kõikvõimalikke asju, et olla tähelepanu keskpunktis Question

Liitunud: 21 Mai 2005 Postitusi: 87 Asukoht: Vikerkaarel

Inimesed,kes ennast lõiguvad ei oska enda sisse kogunenud emotsioone muul moel väljendada ja nad ei julgeks ja ei oskaks oma tundeid ka sõnadesse panna....selleasemel nad lõiguvad ennast ja koos välja voolava verega väljuvad ka emotsioonid....tihti tegelevad enda lõikumisega lapsed,kes kodus ei saa oma tunnetest ja mõtetest rääkida ja võibolla neid on õpetatud et isegi ei tohi rääkida aga kuidagi peavad ju emotsioonid ikkagi välja saama ja nende jaoks käib see läbi füüsilise valu.

Liitunud: 2 Apr 2004 Postitusi: 95

http://www.thehelpline.net/selfinjury.html

Liitunud: 13 Juul 2005 Postitusi: 1234

äkki aitaks sel juhul mingi ebameeldiv sport mis pärast kõik lihased valutama paneb, või siis lihtsalt peaks inimene ise oma tundeid uurima ,mitte lihtsalt neile reageerima.

Liitunud: 17 Nov 2005 Postitusi: 1

Kui ma lugasin seda juttu, siis tundsin ära enda.Lihtsalt tundsin.
Kusjuures ei ole ma just endast heal arvamusel.
Jah ma olen tõesti kole ja paks.ma ei räägi seda sellepärast et mignit tähelepanu saada vaid ma lihtsalt olen ja kõik!

Ma mäletan,et kunagi kui ma väike olin, siis sain ma ema peale väga pahaseks.Olid jõulud. Ma võtsin tema õmmeldud jõulusussi ja lihtsalt läbi pisarate lõikasin selle imeväikesteks tükkideks.Ma tahtsin lihtsalt kuidagi oma viha väljendada.Ja talle haiget teha.

Nt mind noritakse....ning ma ei räägi oma sõpradele sellest mida omakorda nende sõbrad on mulle öelnud.Kui ka nad on küsinud et miks sa sellega õues ei taha olla siis ma ütlen et lihtsalt ei taha.sa mine ma lähen siis koju.Ma hoian kõike enda sees.ning vahepeal on mul tunne et ma plahvatan.Seda kõike on nagu liiga palju.

nt Ma ei ole ka kellegiga nö käinud. ja kui ka keegi minuga rääkima tuleb siis ma mõtlen et miks just mina. ma ei ole ju mingi ilueedi.NIng mõtlen ka vahepeal seda et miks peaks just keegi inimene mind vaatama äkki ajas ta mind kellegiga segamini.....ma pole ju keegi.

Kui ma olen nt sõpradega õues või väljas kusagil siis mul on lihtsalt täiesti selline tunne et ma olen nähtamatu.mind ei ole kuulda ega näha.sest keegi ei tee must välja ja ei räägi minuga.ning kõnnitakse minust mööda nagu seisvast postist...

Kui ma saan haiget, lähen kellegiga tülli või midagi sellist, mis on mulle väga valus, siis ma lihtsalt tahaks selle valu asemel nagu midagi muud tunda.ja selle pärast lõigungi.Et ei taha seda valu tunda.Selle sisemise valu asemel mingit teist valu tunda....

Kui ma olin mingi 12 või nii siis ma mäletan et ema nägi mul neid arme käepeal.ning ma veel valetasin et ma kukkusin kuskilt traktori otsast ja kriimustasin käe ära.

Liitunud: 19 Jan 2005 Postitusi: 595

Loetud kirjadest kumav sügav kurbus ja kannatus ning sellele lahenduse otsimine meenutas mulle meetodit, mis vanasti täiesti kasutusel oli indiaanlastel suure hambavalu ravimiseks, siis kui hambaarste veel polnud - nimelt lasti kivilahmakas varba peale kukkuda ja oligii hambavalu läinud. Tegelikult muidugi mitte päriselt läinud, vaid hetkel unustatud lihtsalt. Ajutise leevendusena seega toimis. mitte aga püsiva lahendusena. Õnneks on tänapäeval hambaarstid olemas! Kas on aga arsti hingehädade vastu? Ravimit kannatuse vastu? Avalikult tunnustatud varianti ei ole. Üheks võimaluseks on kindlasti leida inimene, kelle armastus paneb unustama kurbuse ja enese alaväärtustamise harjumuse. Teine võimalus on aga palju raskem, kuid samas palju püsivam tee ja pealegi ei sõltu see niivõrd teiste armastusest kuivõrd enda armastamisevõimest. See on tee, kus kõik algab sust enesest. Ka siin foorumis on kindlasti midagi leida selle kohta, mis aitab natukegi. samuti on raamatuid, mis võivad aidata eneseusaldust tagasi saada. Enda kogemusest võin öelda, et sellistest ja teistest totaalsetest kannatusejadadest on võimalik välja tulla. Võtab aega küll, jah. Kiiresti ei tule, aga kui tahad tegelikult ja alustad iseendast hoolimisega, hakkad tasapisi ka hoolima teistest ilma liigselt seejuures muretsemata, kas ka sinust hoolitakse. Ja see on juba algus sellele, et teised ka sinust hoolima hakkaksid. Ja rahu ainult rahu... siin maailmas on kõik muutuv, ka kannatused pole püsivad... ka need lähevad kord.

Liitunud: 13 Juul 2005 Postitusi: 1234

..mina lisaks veel ,et praegu üldse on maailm muutunud üsna ebameeldivaks ja inimestevahelised suhted imelikeks. Või nad lihtsalt tunduvad nii. Aga igatahes ka inimesed kes käivad püsiva naeratuse või jultunud ilmega ringi siiski tunnevad oma sisimas ka igasuguseid tundeid ja ma ise kahtlustan ,et õnnelikud on vaid väga vähesed.

Postitatud: Reede Nov 18, 2005 3:02 pm

Mina kunagi väiksena torkasin nõelu läbi naha ja sugavale käe sisse, vahepeal ma ei tundnud valu ja see pakkus mulle huvi... Viimasel ajal pole julgenud...mingi depressiooniga see küll seotud ei olnud, lihtsalt uurisin oma valuaistinguid.

Ma olen kohanud inimesi, kellel on käe või kaela peal ühtlased armid, mis on ilmselt tekkinud lõikumise tagajärjel, kui küsid selle kohta ütlevad nad, et jäta rahule või lihtsalt keelduvad seletamast.

Masohistid võivad ju ka ennast lõikuda, või on tegemist tahtmisega tunda valu, sest valu on ikkagi omalviisil huvitav, kuigi jah - ebamugav.

Kui see lõikumine lapseeas toimub/on toimunud siis ma arvan, et pole muret tunda...kõik on mööduv ja rge unustage, et see mis normaalsele inimesele võib tunduda rõve, piinarikkas või ebanormaalne võib teisele tunduda normaalsena ja nauditavana. Parem oleks vist nad rahule jätta, mingit torkimist lisaks pole ju vaja ja äkki seda nad ootavadki, et kõik jahmuksid.

Liitunud: 21 Nov 2004 Postitusi: 190

Mulle tundub, et igasugune ise endale valu tekitamine, on püüdlus läbi selle oma hingevalu/kannatusi leevendada ja välja elada. Et vabaneda sellest nii, kuidas tegelikult pole mõeldud.
Liialt suur enesesüü paneb ka inimese ennast piinama, ta nagu karistab ennast ja püüab sellega tõestada, et ei põgene oma süü eest. Valu ja süü mis temas on, on aga tagajärg.
Ta põgeneb siiski põhjuste eest.

Liitunud: 5 Märts 2004 Postitusi: 6 Asukoht: kusagil mujal

Paar aastat tagasi sain isegi hakkama igasugu asjadega. Ma ei kahetse, et nii tegin - mis tehtud, see tehtud. Aga kindlasti oleks olukorda saanud muudmodi lahendada.

Oli mingi suurem masendusperiood, auur armumine, alaväärsuskompleks ja kodus oli eriti pingeline aeg. Ma tundsin ennast kohutavalt abitu ja nurkasurutuna ning olin enda peale vihane, et ma ei saanud seda ise muuta ja üldse maailma paremaks teha jne. Ema korutas mulle pidevalt,e t teised ei saa mind armastada, kui ma ennast ise ei armasta ja mu viha enda vastu suurenes ainult, sest ma ei suutnud lihtsalt endas leida midagi armastusväärset.

Ühel õhtul istusin lihtsalt köögis ja mõtlesin. Mu pilk jäi pidama tikupakil ja sealt see algaski. Põletasin vasakule küünarvarrele ringi. Panin tiku põlema, kustutasin ära ja veel kuuma tikuotsa surusin täiest jõust vastu nahka, nii et see tikuotsa all kõrbes ja järgi jäi auk.

Ma ei püüdnudki seda ringi varjata, paarile inimesele läksin seda lausa ise näitama. Ei tea, kas keegi üldse mõistis, et see oli minu poolt appikarje, ma tahtsin, et kõik näeksid, et minuga pole kõik korras ja am ei saa enam iseendaga hakkama. Kui aga keegi seda märkama ei teinud ja ma kuulsin enda poole sadavat ainult märkusi sellest, kuidas ma olen tähelepanuvajaduses jõmpsikas, mängisin tikkudega edasi, see kord aga juba salaja. Ma ei näidanud endam kellelegi, mida tegin. Varsti hakkasid tikke asendama käärid.

Mingil hetkel see kõik lihtsalt kadus, enesele haiget polnud enam vaja teha.

Inimestele, kes endale liiga teevad, on esiteks vaja näidata, et neid mõistetakse või vähemalt tahetakse ja püütakse mõista. Tunne, et ei olda üksi, muudab juba iseenesest palju.

Postitatud: Reede Dets 02, 2005 9:26 pm

ma lõikusin ka kunagi ennast, et näha kui tugev olen ja palju vastu pean ja siis tahtsin veel seda teistele näidata. Lõikumise ajal oli mul samuti suur masendus ja kurbus südames. Ma arvan et mis mind aitas oli, et hakati nii sama välja kutsuma ja lihtslat teistega koos olema. Tekkis tuttavaid ja nagu kadusitki need lõikumis mõtted ära. Nüüd saab igatahes tagant järgi mõelda, mis imelikud mõtted mul ikka peas olid........... Loodan et su sõbranna saab ilma suurema vaevata sellest üle Exclamation

Liitunud: 21 Nov 2004 Postitusi: 190

Tsiteerin::

Ma pakun välja, et pole ise enda ja teistega suhted piisavalt korras. Üks võimalus on, et tehakse endale haiget, et ennast piinata.
Samas tehakse ka endale liiga, et teisi kannatama panna, neid keda süüdistatakse ja kellelt võetakse õiguseks nõuda näiteks hoolitsust, armastust või midagi muud.
Ja no enda piinamisega ehk tahtakse siis teistele näidata, mis olukorras ise ollakse, aga mis selle piinamise põhjuseks on ja mis on eesmärk, seda jällegi häbi tunnistada ja endale nähtavaks teha.

Et katsutakse saada teistelt seda, millest tohutu puudus. Võimalik, et puudus tekkinud selle pärast, et häbenetakse ise seda sama teistele anda.
Kui süükoorem nagu liialt suureks kasvab, siis hakatakse seda laiali jagama, enesesüüdistamine muutub vaikselt teiste süüdistamiseks...

Samuti võimalik, et kui liialt palju on tundeid maha surutud, siis katsutakse oma hinge elustada võimalike vahenditega. Et piina on kerge esile kutsuda, seda tavaliselt osatakse ja kui emotsioon aktiveerib hinge, siis kerkivad vaikselt ka maha surutud emotsioonid esile...

Liitunud: 20 Sept 2006 Postitusi: 1

Ka mina lõikusin end kunagi. Lõikumine polnudki võibolla nii tugevalt väljendunud, rohkem meeldis mulle suitsukonisid aeglaselt ja pikaldaselt vastu enda kätt kustutada. Armid on suured ja koledad. Miks ma nii tegin. Jah maailmavalu oli suur, puberteet oli hinge valu oli suur ja ainus moodus kuidas ma suutsin hingevalu tappa(kas või hetkeks) oli füüsiline valu. Kelkinud ma pole sellega kellegi ees kunagi, paljud ei teadnudki seda. Aga inimesed kes nii teevad neil on 100% hingelised probleemid ja nad vajavad abi ja tähelepanu ning mõistmist. Ise nad seda ei tunnistada ei pruugi. Nagu enesetapp on see samas appikarje, õnneks mitte nii traagiliste tagajärgedega kui enesetapp.

Liitunud: 10 Jan 2006 Postitusi: 339

See on midagi nii isiklikku, et kõrvalolijad vaevalt mõhkavad.
Mina mõtlesin endale siis taeva ja põrgu mõisted selgeks ning sellest on edasi juba tee päris kaugele läinud.

Arvan, et nais- ja meessool on siin suured erinevused sees.

/Et, kunagi siis paberinoaga/

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 702

Tibuliisu kirjutas:

Ka mina lõikusin end kunagi. Lõikumine polnudki võibolla nii tugevalt väljendunud, rohkem meeldis mulle suitsukonisid aeglaselt ja pikaldaselt vastu enda kätt kustutada. Armid on suured ja koledad. Miks ma nii tegin. Jah maailmavalu oli suur, puberteet oli hinge valu oli suur ja ainus moodus kuidas ma suutsin hingevalu tappa(kas või hetkeks) oli füüsiline valu. Kelkinud ma pole sellega kellegi ees kunagi, paljud ei teadnudki seda. Aga inimesed kes nii teevad neil on 100% hingelised probleemid ja nad vajavad abi ja tähelepanu ning mõistmist. Ise nad seda ei tunnistada ei pruugi. Nagu enesetapp on see samas appikarje, õnneks mitte nii traagiliste tagajärgedega kui enesetapp.

Kaubandusliku välimuse kaotad ikka.

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 702

Mesi kirjutas:

See on midagi nii isiklikku, et kõrvalolijad vaevalt mõhkavad.
Mina mõtlesin endale siis taeva ja põrgu mõisted selgeks ning sellest on edasi juba tee päris kaugele läinud.

Arvan, et nais- ja meessool on siin suured erinevused sees.

/Et, kunagi siis paberinoaga/

Tõesti ei mõhka, et mis sügavus siis endale haiget tegemisel....?!

Liitunud: 10 Jan 2006 Postitusi: 339

pääsusilm kirjutas:

Tõesti ei mõhka, et mis sügavus siis endale haiget tegemisel....?!

Meeleline seisund, kui emotsionaalne valu ületab füüsilise, on üsna põrguline ning inimesele, kes seda ei ole kogenud (ei mäleta), arusaamatu.

Sellest on raske välja tulla Inimesena.

Minu jaoks on üsna raske kirjeldada, et mis siis oli. Ka ei ole teiste inimeste mälestusi, sest tegin seda salaja.

Liitunud: 1 Märts 2004 Postitusi: 224

Mesi kirjutas:

Meeleline seisund, kui emotsionaalne valu ületab füüsilise, on üsna põrguline ning inimesele, kes seda ei ole kogenud (ei mäleta), arusaamatu.
Sellest on raske välja tulla Inimesena.
Minu jaoks on üsna raske kirjeldada, et mis siis oli. Ka ei ole teiste inimeste mälestusi, sest tegin seda salaja.

Pole küll küsinud aga tundub, et too, kelle juurde kunagi verisena joostud sai, mõtleb siiani, et vaesel lapsel oli lihtsalt raske murdeiga.
Kaasinimeste mõistmine ja kohalolek aitab palju aga kuni teatud ajani (kuni arusaamiseni et kõik on Üks), on inimene ikka Üksi.

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 702

Muidugi võib selliseid tühjana näida lauseid pidevalt loopida....., aga
tundub küll, et kui Sa lõpuks ise ennast tähele panema hakkad. Märkad, et kogu maailm on Sind terve selle ajal suuri silmi vaadanud ja tähele pannud ja suhelnud!

Liitunud: 10 Jan 2006 Postitusi: 339

pääsusilm kirjutas:

Muidugi võib selliseid tühjana näida lauseid pidevalt loopida....., aga
tundub küll, et kui Sa lõpuks ise ennast tähele panema hakkad. Märkad, et kogu maailm on Sind terve selle ajal suuri silmi vaadanud ja tähele pannud ja suhelnud!

See on ühtmoodi õppetund, et ei ole kedagi aitamas. Eks see sai kuidagi endale kaela tõmmatud.

Nagu on lapsi, kellel ei ole lapsepõlve. Kordi enam on murduvaid teismilisi, kellel ei ole arukaid täiskasvanud kõrval.

Selline seis paneb tahes tahtmata valiku ette, kas annad alla või leiad oma sisemise jõu.
Aga selles hetkes sa oled veel nii noor ja kogenematu. Ei jaga seda materiaalset maailma veel üldse. See teeb selle jõu leidmise kordi raskemaks, kui oma elu eest ise vastutaval täiskasvanul, kes juba vähemalt kuskil orienteerub.

Siis kui oled oma sisemise jõu leidnud, siis avanevad silmad ning võimalused.

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 702

Aga alati on võimalus oma kogemused kirja panna. Raamat, mis suunatud murdeeas, otsivatele, segaduses noormeestele.
Sellist bestsellerit, samas suunanäitajat ja inimese arengu- ja kasvamiselugu nagu nt. "Kuristik rukkis", meil vist polegi?!

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 702

Aga meestemaailm ja naistemaailm....see pole küll üks õige valgustaja mõtlemine. Sedasi jaotab ilma ja inimesi aastatuhandeid ajupestud ühiskond. Robotina suust ühesugust, analüüsimata, kuskilt selgeks õpitud, kuuldud, läbi tundmata jura välja ajab! Smile

Liitunud: 2 Apr 2004 Postitusi: 95

pääsusilm kirjutas:

Aga meestemaailm ja naistemaailm....see pole küll üks õige valgustaja mõtlemine. Sedasi jaotab ilma ja inimesi aastatuhandeid ajupestud ühiskond. Robotina suust ühesugust, analüüsimata, kuskilt selgeks õpitud, kuuldud, läbi tundmata jura välja ajab! Smile

Kusjuures antud küsimuses on tegelikult tõesti nii, et uurimuste kohaselt on ligi 80% enesevigastajaist naised. Seega peab tunnistama, et erinevus on. Millest see tuleneb, on omaette küsimus. Oletatavasti siiski pigem kultuurilistest kui füsioloogilistest teguritest (ehk nendestsamadest vanadest headest soorollidest ja nendele vastavatest suhtumistest ja käitumisest). Ehk siis see, et traditsiooniliselt on meestel oma agressiivsete tungide väljaelamine olnud aktsepteeritum, samas kui tüdrukutes üritatakse rohkem 'kena pailast' kultiveerida. Aga pinget on vaja maandada...

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

Aadrilaskmine oli yks ravimisev6tteid. Lasti nn mustal verel väljuda. Kuna veri on hinge asupaik, siis vabaneb hing teatud koormast ja tunneb ennast veidi paremini. Nii et on variant, et enesel6ikujad teevad seda eelmiste elude harjumuse t6ttu, kuna on olemas "mälu" ,et peale seda hakkas kergem ja peale yhte korda on juba olemas oma kogemus ka selles elus. Olen kusagilt kuulnud, et seda tehakse mingil kujul ka praegu ja seda siis meditsiiniasutustes.

Liitunud: 15 Märts 2004 Postitusi: 50

Aga kui on paaniline hirm vere ees? Mitte suurte õnnetuste puhul, siis läheb autopiloot peale, aga just "näppu lõikamised". Ja vereanalüüs võttis lapsena pildi eest ära. Siis sai seda aadrit vist eelmises elus liiga palju lastud?

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

eks siin k6iki oletusi peaks iseendas kuulama, et kuidas kajab. P6hjuseid v6ib olla väga mitmeid, pole ikkagi yheseid vastuseid...Kui v6tta kätte m6ni ajalooraamat, siis selgub ysna pea, et seal on s6da s6ja otsa. Ja teades, et oleme elanud tuhandeid elusid, siis kusagil on ju k6ik need synnid ja surmad, elatud keskkonnad ja kogetud syndmused. Ja harjumusena siia ellu tuleb just see, mis on meid vapustanud ja jätnud väga tugeva jälje hinge. K6ik harjumused on pärit mingitest harjutamistest eelmistes eludes. Iseenesest olemasolevaid omadusi pole olemas.

Liitunud: 10 Jan 2006 Postitusi: 339

pääsusilm kirjutas:

Aga meestemaailm ja naistemaailm....see pole küll üks õige valgustaja mõtlemine. Sedasi jaotab ilma ja inimesi aastatuhandeid ajupestud ühiskond. Robotina suust ühesugust, analüüsimata, kuskilt selgeks õpitud, kuuldud, läbi tundmata jura välja ajab! Smile

Eks see oleneb sellest, mis tasandilt asju läbi elada.
Mina kogesin seda just sellisena nagu üks teismeline tüdruk selles maailmas kogeb. Allikas oli vaja puhastada sellest saastast, mis sinna kogutud.
Kuigi nüüd on tulnud aeg, kus ma sõlmi lahti arutan ning teema tuleb ka üleüldiselt läbi tunnetada.

Ning mõnes mõttes on see eluõppetund.
Armid on küll kätelt kadunud, kuid kuristik on olemas ikkagi. Üks vale liigutus ja oled jälle seal sees. Ei anta ruumi teha valesid otsuseid.

Üks kõieltantsija elu.

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 702

Mingid omadused on harjumusena kaasavõetud....nii on tore mõelda.
Siis ei olegi vahet kellena Sa ju seda kogesid! Naisena aga , tundub, poogitakse Sulle( kui ise lased muidugi) elujooksul veel ridamisi "asju",
millepärast pead "hakkama"muretsema.
Aga kuristik....võibolla on nii, et ühel hetkel oled sellest nii kaugel, et isegi parema tahtmise juures, sinna lihtsalt enam ei kuku!

Liitunud: 5 Juul 2004 Postitusi: 40

..Mina tegin kunagi nii, et võtsin kätte nõela ja hakkasin siis oma kätele ja kehale vedama neid valgeid jutte. Mulle isiklikult lihtsalt meeldis, see ei olnud väga valus, ja ei jätnud ka armi, kirjutasin vahel pikad tekstid maha, see oli nagu päevik mulle. Lihtsalt kirjutasin. Kuigi see kustus ära pärast, aga see tegi mu kuidagi rahulikuks. Enam ma nii ei tee, sest ausaltöeldes tundub see üha enam nõmedam. Aga jah, minu jaoks oli see lihtsalt selline asi, mida ma tegin.