Mõtisklus mõtlemisest, kes on inimene!

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

Pole vist inimest, kes poleks aegajalt mõtelnud, kes on inimene ja mis asju ta siin maailmas ajab. Vahel tekib see küsimusena, kes ma siis olen? Kuigi idamaa targad vastavad sellele lihtsalt - Olen see, kes ma olen, on tavaelus selle vastusega raske leppida. Mäletan aegu, kus isegi sai mõteldud neid mõtteid, kes on inimene? Kuna polnud vene ajal õnne sattuda seltskonda, kus nendel teemadel mõtteid oleks saanud vahetada, siis lükkus vastuste leidmine vabamasse aega. Hakkasid tulema igasugu raamatud, valguskandjate ja kanalitest tulnud infot. Ja nii ma siis seisin vastamisi erinevate vastuste eest. Üks ütles, et inimene on keha, kellel on ka hing ja isegi vaim. Teine väitis, ei inimene on hing, kes omab ka keha ja vaimu. Kolmas allikas kinnitas, Et inimene on vaim, kellel läbi hinge on ka keha. Loengus kuulsin mõistet monaad, milles sisaldub atma, buddhi, manas. Ja et inimeseks olemise võtmemõiste on meele ja selle kontroll. Sõbrad rääkisid teadvusest, selle avardumisest, nihkumisest ja liikumisest.
Olid ajad, kus kõik need mõtted tekkitasid minus ainult segadust ja üsna sagedased olid peavalud ( eks keha ju reageerib sobimatule tegevusel omal viisil ja moel). Ja siis tuli järsku selgus, mitte küsimuses, kes on inimene, vaid selles kuidas sellest mõelda. Kusagilt tuli selge teadmine, et kõik on õiged vastused. Just sealtnurgast, kust seletaja on seletanud. Ja siis tekkis hoiak, et ma lihtsalt loen, kuulan ja jätan meelde, kuidas inimesed/raamatud/mõtted/ sellele inimest puudutavale küsimusele vastavad. Ma ei hinda neid, ma lihtsalt registreerin, kui võimalikkust. Hulk aastaid oli vaikus, siis hakkasid tulema äratundmised, et minu jaoks on see nii. Ja isegi kui teised räägivad ehk minu meelest mulle vastu, ei kõiguta see minu teadmist. Aja jooksul need tõdemused on täpsustunud, kuid see põhi sisu, idee on jäänud paika.
Tean, et ka teistel on nende tõdemused ja kui see läbitunnetatud tõdemus on justkui minu omaga ristivastupidine, tean, et tõde on seal kus meie mõlemi vaated üheks saavad. Sest alati on sellest nurgast kust vaadatakse asjad täpselt sellised, nagu nad on.
Kuidas ma siis praegu ütleks kes on inimene?

Ütleks, et ta on Suure Elu ilming Suure Elupuu seemnena, kes on kukkunud soodsasse pinnasesse, et kasvada Suureks Elupuuks teadmises, et ollakse Suure Elu säde, kes sattunud Suurde Elurattasse. Inimene on Igavene oma ilmnemistes ja mitteilmnemistes ja kõik see, mis on ajaline on ainult pinnas kasvamiseks.

Liitunud: 3 Märts 2004 Postitusi: 89

Need jupid, mis asuvad maa peal ja millest me koosneme, on ainult mingi osa meie tõelisest tervikust, meie Kõrgemast Minast

Inimese moodustab Hing, füüsiline keha ja vaim (mis "ühendab" füüsilist keha ja hinge )
Teadvus on ka üks osa inimesest
Inimesel on kokku umbes 16 keha (astraal keha, erinevad aurakihid jne. )

Shamaani rännakute abil on võimalik minna oma Kõrgema Mina juurde
Sinna minnakse siis läbi viimaste tasandite
Paljud kirjeldavad seda, et nad näevad ilmatu suurt valgust ja sulandavad nagu selle sisse...
Nad tunnevad, et nad on nagu kõiksuse sees, osa ühest tervikust
Tunnevad seda, kuna nad on oma terviku/kõrgema mina sees

Mulle väga tundub, et mind on ka viidud oma kõrgema mina juurde...
Suhtlen teispoolsuses asuvate olenditega (olenditega nagu ma ise olen )
Mina aga reisin taotluse abil, shamaanirännakuid ei harrasta, kuigi olen näiteks ka astraalrännakut harrastanud

Kui mind viidi nagu suure, elava, heleda pilve juurde, siis tundsin nagu seda kuju
Mind pandi selle "pilve" sisse ja ma puhastusin
Ega ma kindel ei ole, see võis lihtsalt mingi võimas olend olla, aga mind viisid sinna ikkagi omad, olendid, keda ma saan usaldada ja kes mind aitavad
Ikkagi väga tundus, et see oli mu kõrgem mina

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

Minu üks rännak viis mind kaugele meie Päikesesüsteemist välja. Ja ka seal öeldi, et ma pole iseendast veel väljapoole läinud. Nii,et selle kogemuse pealt võin väita, inimene on hoopis avaram kõigis ettekujutustest, mis ta võiks olla. Viimane teekonna osa oli võimalik läbida ainult tänu sellele, et olemus muutus kiireks ja kadusid kujud, pildid ja see oli puhas olemine.
Niikaua kui kõrgem mina on veel midagi väljapoololevat ja midagi välist, on teadvus ikka jätkuvalt inimvormides. Sisuliselt inimene ongi see kõrgem mina. Aga niikaua kui seda kogu olemusega pidevalt ei teadvustada jääb see lihtsalt üheks võimalikuks võimalikkuseks. Kui see ühinemine on toimunud, siis tajub inimene end olevat pidevalt kõiges ja kõigis. Ja ta pole midagi lahusolevat olemasolust, sellest mis täidab ja elustab kõike, mis ei sünni, ega sure.

Niipalju kui olen kohanud inimeste kirjedusi, on vaimu ja kehad ühedajaks ikka hing ( aga need on muidugi nimetused, oluline on mis ideed nimetusega seos kasutatakse)

Liitunud: 3 Märts 2004 Postitusi: 30 Asukoht: inimkeha

Arxose kirjutis sarnaneb sellega, kuidas Bhagavad-Gita inimest kirjeldab. Inimene on igavene hing e. kõrgem mina, kes on killuke Jumalast, läbinisti vaimne ja sellel on keha, läbinisti materiaalne. Et oleks üldse võimalik vaimse ja materiaalse koostöö, viibib nende vahel Ülihing (e. vaim nagu Arxos ütles), st meis on pidev Jumala ja Looja kohalolek. Selle kohalolekuta ei saaks vaimne hing kehaga üldse mingit kontakti

Liitunud: 3 Märts 2004 Postitusi: 89

Peamisi kehasid on inimesel vist 7
Ei oska kahjuks neid kõiki peast üles lugeda

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

INimese "lahtivõtmine" erinevateks kihtideks on vajalik selleks, et iseendast/inimesest paremini arusaada. Ja erinevad õpetused kasutavad erinevaid süsteeme, lisaks veel isemõtlejad, kes tihtilugu kasutavad oma nimetusi.
Kõige laiem jaotus oleks inimese jaotamine "kaheseks" - ajaline inimene ja ajatu inimene. Vahel on vaieldud, et kas inimene elab ühte elu või siis on tal elada mitmeid elusid. Ja tegelikult on mõlemil õigus. See ajatu inimene elab ühte ja igavest elu. Vahetades erinevaid katteid, vastavalt oma eluplaanile. Ajalise inimese ( kes on ajatu inimese kasutusvahend) jaoks on väga konkreetselt olemas algus ja lõpp, mida me sünni ja surmana märkame. Sellesse ajalisse inimesse "kehastub" osa ajatust inimesest, mida on teadvuseks/meeleks/hingeks nimetatud. Kehastunud selleks, et tulla teadvele oma ajatust päritolust ja ärgata Kõigeteadmisele ja Kõikjalolemisele, olles ise ajutiselt piiratud olemisvormis. See on väga pikk protsess ja kuna kõik pole siia sattunud nn. ühel ajal, siis on ka täiesti arusaadavad välised vahed.

Postitatud: Teis Märts 16, 2004 9:11 pm

aga kui jätta kõrvale kõik vaimsed tasandid...
kui jätta kõrvale kõik mida oleme õppinud... mida arvatakse... mida teatakse...

kui jääks alles ainult see ainus ALGE... ülim tõde millest enam edasi minna ei saaks... kes oleks inimene siis?

kas lihtsalt üks energiakogum?

kui sedagi...

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 588

Inimene on selle ühe Vaimu ilming selliste erinevate minadena kes on suutelised seda ühte Vaimu enestele kirjeldama. Olenevalt inimese omapärast ja suutlikkusest kirjeldab ta Vaimu endale ja teistele inimestele.

Ülejäänud keskkond milles inimene asub, on suuteline Vaimu väljendama ja tajuma.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

celtic kirjutas:

aga kui jätta kõrvale kõik vaimsed tasandid...
kui jätta kõrvale kõik mida oleme õppinud... mida arvatakse... mida teatakse...

kui jääks alles ainult see ainus ALGE... ülim tõde millest enam edasi minna ei saaks... kes oleks inimene siis?

kas lihtsalt üks energiakogum?

kui sedagi...

Siis võiks inimese kohta öelda, igavene olemasolu.

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 1949

Kes on inimene? Kas inimene on keha ja samastab end sellega? või inimene on ka vaim, kas inimene samastab end vaimuga?

Kas inimene kui selline tunneb, et on ka enam, kui vaid keha, mis siin ilmas väga surelik?
Inimene ju ei tea, mis on peale surma? Ei tea, miks?
Järelikult on tuhandeid aastaid samastatud end kehaga ja selle teadvusega, mis piirdub kehast lähtuva teadlikkusega.
Inimese juurde on saadetud sadu aastaid tarku/prohveteid ja õpetajaid, et inimene kunagi aru saaks, et keha ei ole tegelik inimene.

Kas inimene, kes kehas on ka neid teadmisi, mis vaimsed targad/prohvetid on kuulutand, kas inimene on oma meelt muutnud, et saada igaveseks, et keha asemel end vaimuga seostama hakata.Ei ole!
Seega tuhended aastaid samastumist kehaga.Ometi prohvetid ja muud vaimsed on rääkind vaimsest maailmast ja ei mitte keha teenimisest.

Inimese kehas olevale teadvusele on see keõik võimalik, aga kas inimene loobub ja jätab keha teisele kohale, ning vaimu, mis igavene asetab esikohale?
Vaim, on see kes/mis ei teeni emotsioone, instinkte, ei tarbi, sigi mõttetult ja ei mõtle vaid äraelamise hüvedele.

Kumb neist on inimene?
Kui oleks vaim inimeeltes esikohal, kellele keha himud korda ei läehks, siis inimene mõtleks, kuidas saada surematuks, teha eetiline ühiskond, siis see ka praegu oleks, kuid paraku on ühiskond keha ori, seega inimene end kehaga samastuvas meeles.
Kui inimene seda meelt ei muuda ja on surelik loomkeha, praegu, kes järgib instinkte emotsioone, sigimist, tarbimist, siis on inimene kehaga samastuja.
Tegelik inimene, kes ka meis olemas, ei ole kaugeltki see, kes me praegu oleme.
Jeesus ütles:"teie olete jumalad", kuid samas kohe ütles"alustage enestest", ja "Mina ei ole selle maailma kuningas vaid teise ilma kuningas", ja "Taevas ei võeta naisi ega mehi, vaid ollakse vabad nagu inglid",ja " Minu Isa kojas on palju eluasemeid".
"jätke maha oma......", ühesõnaga, kehast lähtuv teadvus on lõpmata surelik, see Igavest ei päri, vaim tuleb esikohale asetada endis, niisama, et oleme siin inimesed omades himudes ja taevas ka paradiisis, ei ole tasakaal, kaht isandat ei saa teenida, kas oleme kehad ja sellest lähtuvad ja surelikud, või oleme inimesed, kes igavest taotlevad endis ja selle nimel kõik teevad.
Tegelik inimene on vaimne ja igavikuline, see maailm siin on nagu kool, et teada, et keha on vaid selleks, et selle sees olles õppida väärtustama midagi enamat, kui vaid ära elamine siin ja minna edasi.
Kehaline elu on ülilühike ja surelik, sellel nõrgal füüsisel, kes ühe n.n "augu" keresse saades, kohe hing välja läheb, ei ole mingit elu ette nähtudki, kuna nii hapra ja koguaeg sureva loomkehaga, ja veel seda teenides, on inimene ka loom, kes surelik.
Vaid vaimusse kulgeja on see kes taotleb seda, kes ta tegelt peaks olema.
Ja me kõik ju tegelikult teame seda. Very Happy

Liitunud: 7 Märts 2004 Postitusi: 547

vikker

Tsiteerin::

Tean, et ka teistel on nende tõdemused ja kui see läbitunnetatud tõdemus on justkui minu omaga ristivastupidine, tean, et tõde on seal kus meie mõlemi vaated üheks saavad. Sest alati on sellest nurgast kust vaadatakse asjad täpselt sellised, nagu nad on.

Kas siis mingit ühtset tõde/tegelikkust polegi, kõik oleneb vaid tõlgendaja arengutasemest..mh, tõde siis rohkem tunnetuse küsimus, kus mõistetel pole mõtet selle jaoks, kes ei tea, millest räägitakse.

Liitunud: 1 Märts 2004 Postitusi: 29

Kindlasti tõde on kusagil olemas Very Happy

,arvan.Aga kui palju üks inimene endas midaga haarta suudab.Kui palju keegi üldse tervikut tajub.
Terviku tajumine, on inimesele probleem, sest keegi ei tea mis/kes ja kus on tervik ja mil moel seda siis tajuda.
Kui keegi ütleb, et tema teab, siis teine ütleb ka, et tema teab, aga mõlemad tajuvad, vaid osakest kogusummast.Kui aga paar kolm inimest satuvad tunnetama üht sama, siis ka see pole veel kogu tõde, vaid inimesed on sattund ühele lainele, ühisesse võnkesse ja teadvus haarab neil sarnaseid äratundmisi, tajusi.
Ja kuna tõde ära ei seleta, siis edasi arenedes inimene leiab, et veel on vaja edasi areneda ja veel ja veel, keha lõpeb vahepeal otsa, aga ikka peab veel midagi haarama, teadma ja tajuma.
Sellist asja ei saagi üheselt võtta arvan.

Liitunud: 6 Märts 2004 Postitusi: 515

Kõik inimesed elavad elu oma arengurajal, s.t. õpivas, saavad kogemusi.Kõigil on õigus olla see, kes ta on. On üks tore raamat, eesti keeles 1995.aastast "Michaeli sõnumid".Sääl on kirjutatud hingest, hinge vanusest, rollidest, sihtidest, hoiakutest... On välja toodud hinged oma arengu järgi: 1.Beebi-hing (moto:"Ärme seda teeme".)
2.Laps-hing("Tee seda õigesti või üldse mitte")
3.Noor hing ("Tee nii nagu mina")
4.Küps hing("Tee seda kusagil mujal")
5.Vana hing ("Tee mida tahad, ja mina teen, mida mina tahan)
6.Piiritud ja transtsendetaalsed hinged (ei vaja motot).
See kõik on ilusti lahti seletatud ja laseb mõista, miks teine inimene on oma arusaamadega hoopis teistsugusel arengurajal - sööb liha ja ostab ilusaid, tarbetuid asju ja samastab end kehaga.
Mina ka arvan, et inimene on arenev hing, keda juhib tema jumalik vaim, õppetund toimub kehas, mis on küll ajas kaduv, kuid ikkagi väga vajalik. Seetõttu me keha eest ka hoolt kanname - peseme, toidame, võimleme, armastame...

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 588

Sõnad, sõnastused, määratlused, terminid jne, ei võimalda täielikult ära näidata mis tegelikult toimub. Saab anda ainult vihjeid mis juhivad paremini või halvemini ise avastamisele.

Väikestele lastele pole mõtet rääkida Vaimu neutraalsusest ja teadlikoleku kasvatamisest, sest neile on mõistetavam muinasjutt heast ja kurjast kurjast hundist ja seitsmest kitsetallest, kelledest üks pääses tänu leidlikkusele end ära peita.

Meile sobib selline tõe seletus, mis vastab meie arengu, omapära, energia ja teadvuse tasemele. Kui me sellega ei lepi, siis oleme kutsutud avastama järgmist taset. Kui lepime, on meie ülesandeks võidelda ja õigustada taset, millel asume praegu.
Mõnele sobib seletus, et inimene koosneb seitsmest kehast, kuid mulle isiklikult on häid vihjeid andnud hoopis mõiste kõikjal olevast taotlusest, mille teatud väljavõte ja selle fikseeritus ajas ja ruumis tähendab inimest.

Valige see millest te aru saate ja kui sellega ei lepi, siis otsige edasi.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

sagi kirjutas:

vikker

Tsiteerin::

Tean, et ka teistel on nende tõdemused ja kui see läbitunnetatud tõdemus on justkui minu omaga ristivastupidine, tean, et tõde on seal kus meie mõlemi vaated üheks saavad. Sest alati on sellest nurgast kust vaadatakse asjad täpselt sellised, nagu nad on.

Kas siis mingit ühtset tõde/tegelikkust polegi, kõik oleneb vaid tõlgendaja arengutasemest..mh, tõde siis rohkem tunnetuse küsimus, kus mõistetel pole mõtet selle jaoks, kes ei tea, millest räägitakse.

On ikka ühtne tõde olemas. Me kõik oleme kogenud ehk seda, et teisest saadakse sõnadeta aru ja seda ilma eelneva pika seletamiseta. See nagu koos taipamine, sellest mis on mõistete taga. Mõisted on mentaaltasandi objektid ja suures plaanis on see mateeria tasand. Mõisted on taipamiste "kehad". Nii, et võiks väita, et samamoodi, kui inimene pole see füüsiline keha, pole ka tõde mõiste, kuigi nii füüsiline keha kui ka mõiste võivad edasianda seda miskit, mis asub seal kusagil kõige nähtava taga.

Postitatud: Teis Märts 30, 2004 11:17 am

Idamaa targad ütlesid õieti: Inimene on see, kes ta on.
Sest et spetsiifilisemalt väljendades tekiks vastuväiteid.
Ning pealegi, küsimusele, kes on inimene, saabki vastata ainult üheselt: Inimene on see, kes ta om, kuna vastates midagi muud vastame juba sellele, mida ei küsitudki.

Liitunud: 6 Märts 2004 Postitusi: 515

Igaühe tõde on sealmaal, kus tema arusaamine ja oma arengurajal ta seda tõepiiri nagu kaugemale lükkab. Kohalejõudmine on ju lõpplahendus - siis pole enam maises kehas midagi teha ja tuleb ära minna. Kui Luule Viilma lahkus, siis tundus algul, et tal jäi palju lõpetamata. Tegelikult oli ta kõik öelnud, mida me tänapäeval mõista suudame ja isegi natuke rohkem.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

Ma olen vahel mõtelnud inimese arengut selliselt - et inimene kõigepealt hangib enda külge igasuguseid süsteme/tasandeid, mis tema kui igavikulise inimesega ei peaks kaasas käima( see on siis mateeriasse sisenemise ajal) ja siis hakkab neid ära heitma ( ja seda me nimetame vaimsuse poole suundumiseks). Ja et oma olemuselt on inimene ikka see, kes ta on. Ka kõik mida peetakse iseendaks, aga pole igavikulise inimese osa, tekitab kannatusi.

Külaline

vikker kirjutas:

Kõige laiem jaotus oleks inimese jaotamine "kaheseks" - ajaline inimene ja ajatu inimene.

Või olend, kes seob vormiga ja vormita maailma. Tonalit ja naguali?

Liitunud: 1 Märts 2004 Postitusi: 29

Tegelt, inimesest saab inimene alles siis,kui ta lakkab end samastamast kehaga.Kui ta on kehaga samal lainel, st.teadvus ka samas võnkes on, siis on inimene suht surelik ja rumal loom.Kui ta jõuab tasandile, mis seob ajalist ja ajatut teadvustunult, ehk teisisõnu, idamaiselt võttes, valgustunult, siis tast saab lõpuks ka Inimene, suure algustähega, see inimene, kes omab mõistlikku mõistust, arukust ja eetilist olemust.Enne seda, on ta aga suht arutu loom, kes sõltub oma instinktidest, mis omakorda ka mõistuse alla neelab. Laughing

Külaline

Me oleme meel, sest miski ei eksisteeri meie jaoks väljaspool meie meelt.
Me oleme helendavad kookonid särava tennispalliga, mille nihked tekitavad kõik need säravad ja hämarad maailmad, millesse saab rännata.

Kuhu edasi? Mis edasi? Mis on vabadus inimese jaoks?

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 1949

Vabaduse mõiste võiks veel olla, et inmmaailma kujud/-ndid meis endis, hoiavad kõike kinni, ega lase kaugemale tajuma.
Inimkond on harjund tajuma ja ära seletama kõike siinsest lähtuvalt. Ja ega ta saagi teisti, kuna teadvus tajub vaid siinsest, ehk teadvuse teatud laenemisega seotud osad on kinni, magavad rasket und.
Ei saa ka inimene enne vabaks, kui sõltub seespidi, meeltes neist detailidest, püüda nendega kogu olemust ära seletada.

Inimene on Kõiksuses tolmukübeke oma maailmaga, teda läbivad paljud teised, kuid inimese teadvuse tegelikud võimalused lubavad palju, ka maailmade taha, kõigesse kulgeda.
Olles lõpuks ise see n.n looja, teadvus, mis igavene, kuid see nõuab ka oma hinda.
Võrreldes sellega, et kui muidu maailmas on meil n.n "toed ja kargud", me toetume sellele ideoloogiale ja tollele, sellele ja tollele kujutlusele, teole, mõttelejne. st.,et karke/tugesi saab kasutada küll aga kui kõik need minema visata endas, hetkekski, siis taju hakkab laienema ja meiega ühineb/ärkab teadlikkus, mis enne magas, mis aga haarab kujuteldamatuid valdkondi.
Et inimene on kõiksuse osa, siis on talle ka võimalused jäetud, kuid kuidas ja kas me neid kasutame, on juba suhteline ja isiklik värk.

Liitunud: 1 Juul 2004 Postitusi: 6

kui 2ra visata k6ik teadmised , k6ik see , mda sellest maailast v6etud ja 6pitud on , .. k6ik see ms ymbritseb .. alles siis saax t6est aru saada

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 1949

Et asi selgem paistaks, lisan....selline tee on aastaid või aastakümneid käidav(mõne kohaselt ka elusi käidav) vaimne rada, kuni inimese teadvus areneb/laineneb selleni, et omab teadlikkust kõigest loodust, ning on võimeline n.n "kargud"/toed/kujutlused/abivahendid jms. ära viskama endast, mis omakorda ei tähenda nende kasutamist siin, niikaua kui oleme kehas.
Kaks asja on, kas inimene allub/sõltub oma loodule(mateerias) nii seespidi, kui välispidi, pidades toda loodut ja kehalist elu auinumaailmaks, või inimene kasutab seda loodut siin, vajadusel, sellele allumata, olles võimeline tajuma sõltumatut olekut.

Üks asi on sõltumine, teine sõltumatus. Sõltumine on objektiivne ja ühesuunaline(kitsas olek), sõltumatus on vabadus meeltes ja teadvuses, kus keha ei dirigeeri oma tahtmisi, vaid vaim dirigeerib selles elus olevaid vajadus kus ja millal midagi hetkel vaja on. Selline asi on teadvustunud teadvus.

Liitunud: 15 Märts 2004 Postitusi: 25 Asukoht: Tartu

Põhimõtteliselt võib ju öelda, et inimene on tark keha tähtsusetu vaimuga, loom aga tähtsusetu keha targa vaimuga. Või mis? Kui mõelda, siis on ju nii...sest inim kehad on ületähtsustatud, kuigi neil on nii palu õppida ja arusaada, looma kehad on aga maha surutud, kuigi vaim ja hing on tähtsad ja targad. Lihtsalt üks arvamus...

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

Inimkeha on ehk ületähtsustatud kui eesmärgina omaette. Kui oma teadvuse arendamise vahendina, on ta kindlasti alahinnatud. KEha on kallihinnaline vahend, kes milleks kasutab, võimalusi mitmeid....

Liitunud: 17 Märts 2004 Postitusi: 138 Asukoht: tallinn

Mina olengi minu süda....

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

Süda on ka siis, kui mind enam pole....

Liitunud: 17 Märts 2004 Postitusi: 138 Asukoht: tallinn

Või vastupidi.....
Ma ei pidanudki silmas füüsilist südant:)

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 1949

Tsiteerin::

Põhimõtteliselt võib ju öelda, et inimene on tark keha tähtsusetu vaimuga, loom aga tähtsusetu keha targa vaimuga. Või mis? Kui mõelda, siis on ju nii...sest inim kehad on ületähtsustatud, kuigi neil on nii palu õppida ja arusaada, looma kehad on aga maha surutud, kuigi vaim ja hing on tähtsad ja targad. Lihtsalt üks arvamus...

Tarkus on vaid siis, kui inimene õpib tundma kogu teadvuse valdkondi neid teadlikult kasutades.
Kui see juhtub, siis keha sagedus tõuseb maksimaalselt, et ehk on võimalus kohe kaduda siit tasnadilt kõrgematesse ja peenematesse maailmadesse, kus taolised kehad on ebavajalikud, koos taoliste funktsioonidega, milles me teadvus ehk elu kinni on praégu, kus sellisel kujul inimene, väga vähe teadvustab oma tegelikku päritolu.
Seni, kui inimene seda ei valda on ta kinni siin tasandil.

See ongi inimkonna ülesanne, end siit maast ja mullast lahti rebida ja omandada teadlikkus kõigest, kasutades oma teadvuse ehk elu võimalikke võimalusi, mis on ammendamatud.
Taoline piiratus, mis praegu inimest siin kehas kinni hoiab, ongi vaid teadvuse ja teadlikkuse puudumine ehk vaid üks säde kogu valgusest, mis peaks kunagi avanema, sellest ka taoline maailm praegu.

Postitatud: Teis Sept 21, 2004 5:46 pm

Kõike eelnevat lugedes tuli mul meelde üks jutustus kolmest pimedast, kes esimest korda elevanti kohates hakkasid teda kompama (üks londist ,teine jalast ning kolmas sabast) ja siis püüdsid kirjeldada teistele ,milline see elevant on, jagades täiesti erinevaid arvamusi Rolling Eyes

Lisaks siis siia ritta veel ühe arvamuse Kurt Vonneguti raamatust "Tshempionite eine" .
...WC seinal oli kiri: - "Mis on (inim)elu mõte?"
Kilgore Trout kirjutas vastuseks:
- "Olla Kõiksuse Looja silmad, kõrvad ja südametunnistus ,sa lollpea".

Postitatud: Reede Nov 05, 2004 1:46 am

Sünd on see,mis leiab sind tühjusest ning kutsub kaasa.Ta seob sul silmad ja talutab läbi värava asjade maailma.Kusagil annab sünd sulle keha.Nüüd oled sa elus, suletud oma kehasse.Sa oled unustanud kõik, mis tühjuses ei vajanud meeldetuletamist.Sa kasvad,tajudes aeg-ajalt kummalisi mälestusi tühjusest.Ometi sa vaikid ja ei julge sellest kellelegi rääkida.Peagi saabub aeg meelde tuletada,et sinus on palju kanaleid kõnelemaks tühjusega.Paraku on kanalid lukkus ning need lukud on sinu ja keha vahel.Kui sead oma keha nõudmised ülimaiks, ei avane need kanalid kunagi ning palju tarvilikku võib teadmata jääda.Otsi, kusagil on peidus aknad tühjusesse.Ava oma aken ja tühjusel ei ole enam sinu ees saladusi.Kui saabub surm, võid hüljata keha, mis sind terve elu aheldas.Sa oled pikalt rännakult tagasi -tühjuses.

Leonhard Lapin "Tühjus Void"

Liitunud: 21 Nov 2004 Postitusi: 190

inimene on vaimolend, kes on jõudnud tasemele, et sündida meie planeedi inimese kehasse. Inimene on olnud kunagi ka taim, putukas ja loom. Inimene on tegelikult ikka tohutult vana, kujutan ette, et miljoneid aastaid vana olend. Peale surma läheb ta uuele ringile, võimalik et kehastub ka mõnel muul planeedil...

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 1949

Inimene on vaim/teadvus, energia, tihenenud energia, selline sagedus, kus kõik on tihe, raske ja halvasti töödeldav, kaasarvatud teadvus.
Inimene on aga alati inimene olnud, nii kehalt kui teadvuselt.
Mõni võis ju ahviks ka end taotleda või arendada, oma valik Very Happy

Ta on spetsiifiline olend, ning putukas ja taim olemine on vaid veel suurem allakäik, kui inimene praegu on, kinni oma tihenenud füüsises.
Loomad, taimed on oma sagedusel ajades oma asja.
Kui inimene selleni jõuab, siis on ta, kas ise uskund, tahtnud või taotlenud, seda või on oma teadvuse helenduse nii kinni kasvatanud, et tajub üht väikest osa.

Ehk on n.n taime, putuka või muu limuka osakonda üle kolinud jättes inimeseks olemise kus krt. Laughing

.
Mehhiko vanad nägijad/nõiad said sellega hakkama ja osa olevat jäänutki taimeks või loomaks, oskamata tagasi tulla, sest teadvuse helendus kahanes üheseks tajuks, vastavas seisundis, ning inimeseks olemise mälu kadus.

Inimese ülesanne, ja eksitsents üldse siin on areng peensagedustele, teadlikkuse kasvatamisele praegusest enamaks, ning mitte loomastuda ehk taandareneda, mida veel palju maailmas näha on.

Ka on inimkonna ülesanne tassünni tsüklist välja areneda, see hoiab ka arengut tagasi mingil moel v.a need kes taotlevad end siia oma kogutud tarkust jagama.
Niisama koguaeg ümbersündida ja grammigi edasi arenemata on täielik mõttetus, suurem osa ei sünnigi, sest nad ei taotle ega usu sellesse, vaid usuvad surma ,kui kõige lõppemisse, siis ka seda saavad.

Inimkond on vana vaid inimese enda mõistes, oma ülilühikese elueaga võrreldes oma arengu edendamise võimetusega võrreldes, nii vana olend peaks ammu arukas tsivilisatsioonis olema ja teisi alamaid liike ja maailmu aitama, aga inimene vaene, ei taha lutipudeli seisundist välja tulla, kange toidu juurde tulla, seda ennemini eiratakse, kardetakse, et rumalast sesundist välja areneda valguse ja vabaduse ning iseolemise juurde.
Sest pimedus ja rumalus ei talu valgust ja vabadust, ennemini lükka uks kinni ja kükita pimedas, kui lennelda taevas ja vabaduses, see oleks võrdlus inimkonna tarkusest.
Seepärast läheb ka inimkonnal arenemine väga aeglaselt, et ei tahetagi välja oma kitsast vangikongist, v.ä mõned, kes seepeale kohe maha notitud on läbi aegade, n.n "pimedate" poolt ja ega neid tarkuse kandjaid tänapäevalgi eriti kuulda taheta, nii et kivikirve tasand ikka veel.

Tuumarelval ja kivikirvel pole mingit vahet, kirves vaid täiustatud ja saadud tuumarelv, väga arukas tasand, oskame relvi teha ja üksteist maha nottida Laughing

Kuid see-selleks, eelkõige on inimesele antud kaasa pärandus, tulla välja oma pimedusest ja astuda edasi kõrgematele sagedustele, kogu teadvuse helenduse tundmisele, kõik on inimeses olemas, kõik tarkus on maapeale antud, kui keegi neid ei mõista.
Tahame mõista küll, aga ei taha tõusta välja loomtasandilt ehk n.n keha orjamise ja sõdimise, sigimise,tarbimise,instinktide, ja surma tasandilt.

Kuigi see siiski ühel ajal juhtub, ja mis võib ehmatavalt äkki sündida.

Liitunud: 6 Märts 2004 Postitusi: 515

Kes on ikkagi see inimene, kes samastub oma kehaga ja on nagu loom?Kas see on inimene, kes kardab surma, sest siis temal lõpeb kõik. Kogu hea, mida ta heaks peab. See tähendab, läheb hommikul tööle, et teenida raha, et selle eest osta oma maisesse ellu, mida ainsaks peab, kõikvõimalikke naudinguid? Kui anektoodi tohter keelas mehel tervise pärast ära viina, suitsu ja naised, mees ilusti täitis need korraldused. Ja tohter ütles:"Nüüd elad sa küll kaua, aga kasu pole sellest midagi!"

Kui see "uinuv" inimene ärkab vaimsusele, mida ta kõigepealt tajub?Kas seda, et tal on HING? Kas ta tunneb, et ta elu on olnud "tühi töö ja vaimu närimine"? Kuidas ta saab teada, et temas olev jumalik säde, Jumala kingitus, Vaim või adjuster, teda aidata saab ? Kas religioonist tuleb esmane lahendus? On olemas inimesed, kes ei taha üldse õppida. Kuidas ta siis mõistaks, et elu kehas on koolitus, areng ja sageduse tõstmine?

Kui kehaga samastuv inimene, võibolla väga paljud meie seas, on rahul oma "ainsa" eluga siin, kas temal siis pole tagasitulekut uutesse õppetundidesse?

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 1949

Tsiteerin::

Kes on ikkagi see inimene, kes samastub oma kehaga ja on nagu loom?Kas see on inimene, kes kardab surma, sest siis temal lõpeb kõik. Kogu hea, mida ta heaks peab. See tähendab, läheb hommikul tööle, et teenida raha, et selle eest osta oma maisesse ellu, mida ainsaks peab, kõikvõimalikke naudinguid? Kui anektoodi tohter keelas mehel tervise pärast ära viina, suitsu ja naised, mees ilusti täitis need korraldused. Ja tohter ütles:"Nüüd elad sa küll kaua, aga kasu pole sellest midagi!"

Elu ongi seepärast nii lühike, et inimene selle ära kasutaks, nagu redeli pulga, minekuks edasi, kus on võimalik ka tegelikult elada.
Keeldusi ja käske pole.
Kui sinne elu valdkond oleks sobilik, siis sinne eluiga oleks lõpmatu, kuid ei saa olla, sest kõik taotlevad ise surma, mitte surm ei taotle inimest, vaid inimene teda.
Inimene juba elus olles mõtleb,kuhu ta matta, põletada vms.
Juba on surma otsusele alla kirjutanud, sest ta ei usu enamasse/elusse.
Jeesus ütles selgelt:"teie usk on teid aidanud", "paluge ja teile antakse", miks me ei usu sellesse võimesse ja siis tahame taevasse Isa juurde, aga Isa olemasolu ei usu, siis Isa ei anna ka kogemusi ja võimalusi, mis Tal on.
Inimene suurem osa ei usu,kui õeldakse Igavene elu, pigem usub seda üldinimlikku pläma, et "peale surma pole midagi" aga see pole ju tõestatud, kuidas me usume seda, mis pole tõestatud, seega samastume kehaga, ja me teadvus samuti, sest me teadvus lähtub kehast, arvates,kui keha sureb on teadvus ka läinud.
Ärge arvake siis nii ja te ei tee endale ise surmaotsust. Kui ei tee otsust on alati võimalus elus Jumala ilmutusei kogeda, aga siis peab olema endas uksed valla, et vaim seda teha saab.

Tsiteerin::

Kui see "uinuv" inimene ärkab vaimsusele, mida ta kõigepealt tajub?Kas seda, et tal on HING? Kas ta tunneb, et ta elu on olnud "tühi töö ja vaimu närimine"? Kuidas ta saab teada, et temas olev jumalik säde, Jumala kingitus, Vaim või adjuster, teda aidata saab ?

Ärkamine vaimus ei ole kaheldav, ja on inimesele äratuntav. Inimese teadvus laieneb ja tõuseb väikese ja üht rida ajava inimese teadvuse kohale, tajudes ja haarates ka seda, mida ta enne ei tajunud ega tundnud, ta saab teadlikkust, mis enne varjul oli, ja selle ilmnemine on täis üllatusi.
Kui me end ei üllata, ja ei üllatu, ega uut ei taju/tunne/koge ja kõik on endine ,olgu et terved tarkuse teooriad on pähe õpitud, siis oleme ikka kehast lähtujad ja samas seisus.
Üllatus mingi uue tulek meisse, mis enne puudus, midagi uut mida ene elus polnudki.
Kehast lähtumine on kramp, mis ei lase teadvusel lennata, ja hirm, kaotada endine, hirm kogeda tundmatut, hirm kogeda hirmu, sest tava uinutav elu on lihtne ja mugav, seda küll, aga kas meil endast kahju pole, keha kaotades kõik kaotada.
Ning see pole minu väljaseeditud tõde, seda on räägitud mitu tuhat aastat, ja kogu tarkus on alla maapeale toodud ning inimlkule maisusest lähtuvale inimesele meelejärele tehtud, seepärast ongi ikka sama tasand veel, surm, sigimine, tarbimine, lagastamine ,hävitamine nagu ürgajal, mingit vahet pole, vast isegi hullem arvan.
Kui siia maailma ilmutatud tarkusi oleks ka usutud ja mitte maha keha tasandile paigutatud, vaid inimene oleks lasknud vaimul end juhtida, oleks kogu ühiskind pikaealised, rahumeelsed ja kõike hoidnud kui püha.

Tsiteerin::

Kas religioonist tuleb esmane lahendus? On olemas inimesed, kes ei taha üldse õppida. Kuidas ta siis mõistaks, et elu kehas on koolitus, areng ja sageduse tõstmine?

Religioon ei pruugi midagi muuta,kuid sisetunne peab dikteerima,mitte välised juhtijad, mis käsevad minna sinna või tänna, õeldes seal on õige, mine sinna ja ometi sa eksid ikka, vaba valik on sinus endas, muutus on endas olev idu, seeme, mis hakkab idanema,kui inimesel tõsi taga on oma hinge pärast.
Kes õppida ei taha, ka vaba valik, pole reegleid,käske, keelde ja too ei mõistagi, ent sest pole midagi, sest see, kes ei taha, see ei saa ka teada, ega vaja seda,mida teine jälle vajab, kes ei vaja elab ära ja kõik, ning ta on sellega rahul.
Sest Isa ei anna lapsele kommi,kui too jonnib ja selle ära lükkab, vägisi ei saa magusat kellegile anda. Küll aga saab kommi see,kes palub, usub ja Issi toobki kommi Very Happy

Tsiteerin::

Kui kehaga samastuv inimene, võibolla väga paljud meie seas, on rahul oma "ainsa" eluga siin, kas temal siis pole tagasitulekut uutesse õppetundidesse?

Seda asja ei saa objektiviseerida, kui tuleb keegi uude kehasse, siis on ta jälle siin üks mina, ühes kehas.
Niikuinii suurem osa ei mäleta eelnevast elust midagi,kui see üldse oli, mis vahe sel siis on, kas sünnin uuesti või ei, kehas olles tunneme keha ja mina endana.
Kui aga siinse elu jooksul sellega rohkem ei tegele, siis me ka ei tea ega teadvusta, ei tea karta, ei mõtlegi ega muretse sellepärast, mis peale keha hukku saab, siis vaim meid ei külasta ka, sest me ei oota teda, me ei tahagi jne.
Egas kõrgem sagedus ilmuta end mitte kunagi,kui inimene seda ei vaja.

Liitunud: 6 Märts 2004 Postitusi: 515

Väga hea on lugeda vastuseid otsestele küsimustele, sest sageli on üldine jutt raskelt mõistetav, kui pole näiteid igapäevaelust. Ma loodan , et paljud said minu küsimuste kaudu vastused, mis selged ja vajalikud. Ja ega ma isegi ole muud, kui eksleja-otsija. Nii mõnigi asi saab selgemaks mitu korda läbi mõeldes ja üle rääkides. Inimeseksolek on ju üks põhiline küsimus, millele vastust otsides avanevad erinevad teed...

Liitunud: 21 Dets 2004 Postitusi: 15

Kui see ühinemine on toimunud, siis tajub inimene end olevat pidevalt kõiges ja kõigis. Ja ta pole midagi lahusolevat olemasolust, sellest mis täidab ja elustab kõike, mis ei sünni, ega sure.

mul on ka nii olnud.

Liitunud: 21 Dets 2004 Postitusi: 15

kõik inimesed toetuvad ideoloogiale ja et keegi ei huvitu millesti kaugelt , seletamatust?

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 1949

Tsiteerin::

Kust sa võtad et kõik inimesed toetuvad ideoloogiale ja et keegi ei huvitu millesti kaugelt ,seletamatust?

Ilmselt tuleb hakata oma kirjade taha panema, tsitaadi "mitte võtta isiklikult".
Ma ei räägi üksikisikutest, kuid vaata maailma, see sama võiks olla hoopis kaunim, ilusam ja lahkem.
Mis siin aga toimub, loetleme: Sõjad, nälg, ülearu sigimine, haigused, looduse hävitamine, metsik tarbimine.
Kogu maailm võngub selles võnkes, tulemata kõrgemale astmele, kus teadvustatakse oma olukorda ja vastutatakse oma mõtete ja tegude eest. Et iga inimene hakkaks endas seda parandama, seda pole vaja väljast oodata.
Kui me ise endas oma mõõdalaskmised, püüame parandada, oma mõtete ja tegude eest vastutama õpime ja kui ikka rohkem igaüks seda tegema asub, siis võib Maa sagedus tõusta ja hakatakse lõhkumise ja laamendamise asemel looma, andma, säilitama ,hoidma. jne.

Palju on üksikiskuid või gruppe siiski, kes selle nimel tööd juba teevad, ent maailma sageduse tõstmiseks on selliseid inimesi ikka enam vaja, et lõhkujad ja märatsejad vähemusse jääks.
Seega kõik me isiklikult teame, mis tegelikkuses toimub ja me teame mida endas kanname ja teeme niipalju või vähe head või halba, kui tajume.

Kirjutised on vaid näited, mida inimkonna ühistaotlus on toonud paraku kätte, ja on teinud sellikes, kui on praegu, ja keegi ei ütle, et see nii jääb ja paremaks ei lähe, Kõik on võimalik ja palju juba toimub, aga need, kes head tahavad Maale teha on vähemuses, nende teadlikkus töötab teises suunas, mis kõike aitab, aga praegu on nende hääl veel liiga nõrk, et kõik seda kuuleksid.

Liitunud: 9 Dets 2004 Postitusi: 19

Tsiteerin::

Võõrad oleme me üksteisele, ja veel vastikumad on mulle nende voorused kui nende valelikkus ja võltsid täringud. Sest inimesed pole sarnased: nõnda ütleb õiglus. Ja mis mina tahan, ei oleks neil õigus tahta!

Liitunud: 2 Jan 2006 Postitusi: 856 Asukoht: mere kaldal

Kes on inimene?
Kas inimeseks sünnitakse või arenetakse?
Mitu % inimsoost juhindub oma tegevustes ainuüksi bioloogilistest vajadustest?
Mis on mõtlemine?(Lähen ostan piima. Napsaks baarist ühe tibi kaasa.Ostan mega auto,skuuteri,vesipiibu ja voodi - see peaks mõjuma!
ON SEE MÕTLEMINE?)
Inimene AJAS ja AEG inimeses?
Looduse seadused,nende ratsionaalsus ja ülimuslikkus?
Hirm surra ehk SURMAHIRM?
Inimene ja Jumal?
Tänapäeva inimese teadmised,maailmapildi piirid,arusaamad ruumist,mateeriast ja ajast?
Energiad meie ümber ja sees?
Tunnetuse osa inimeses?
KÕIKSUS - mis see on?
Kas lõpmatuse loomine on lõputu tegevus?
Inimese fragmentaalne maailm,vastandamise vajadus,kasutusel olevad mõõdupuud?
Kõrvad ja hall ollus nende vahel - kuidas tekib inimese maailmapilt?
Religioon ja inimene:ajalugu,põhjused,tagajärjed?
Jne,jne ...
Raske on! Aga ka pööraselt huvitav! Lisame siia päikese ja paduvihma,armastuse ja vihkamise,rohukandle helina ja linnamüra ...
Jah,ma olen tänulik iga hetke eest,mil osalen ELU IMES!

Liitunud: 12 Nov 2006 Postitusi: 22

inimene on olend kellele on antud võimalus murda end välja. minuarust pole mõtet uuristada kes me oleme vaid kes me olla tahame.

kui teie looks elu, looks inimese siis mida te temalt sooviks? see ongi vast tõde

Liitunud: 16 Juul 2006 Postitusi: 27

Inimene on loomariigis kõige värdjalikum olend.Korraldab koguaeg tapatalguid lihtsalt niisama ilma nõudmisteta territooriumi või toidu järele.Inimese aju on maismaa imetajatest oma kehakaalu suhtes küll kõige suurem,aga töötab vale programmi järgi.Tehnika koha pealt on inimene teinud edusamme,religioonis on täiega ajast maas.Uskumatu on Iirimaa olukord,kus katoliiklased ja protestandid üksteist vihkavad ja koos ei suuda elada.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

Igal inimesel on võimalik Iseenda võrra vähendada seda sobimatut. Iga läbielatud viha toidab kusagil inimeste tapmist. Iga sõnaline tüli lõpeb kusagil inimeste tulistamisega. Inimkond tervikuna toodab ühiselt seda, mis mõnes kohas ilmneb - nälga - oma ihadega, sõdasid - oma vihaga jne....

Liitunud: 15 Jan 2007 Postitusi: 7 Asukoht: sisemaal

Mulle on lähedane selline, üldine - inimesest – selgitus, refereerides vikker`it.

Ütleks, et Ta on Suure Elu ilming Suure Elu seemnena, mis või kes on kukkunud soodsasse pinnasesse Maakeral (alge (DNA) on saanud kuni käesoleva ajani suhteliselt õnnelikult küpseda heas ja halvas), Suure Elu lootuses kasvatada Ta Suureks Eluks mõistmises, et Ta on ise alge Suurest Elust, mis või kes on Suures Eluderattas. Olemine on kõiksuses. Elu ilmnemine ja mitteilmnemine ei ole ainult kõigi teema ajas, vaid ka kõiksuses.

Liitunud: 19 Jan 2007 Postitusi: 160

Asja huvides ja üksteisest parema arusaamise mõttes on otstarbekas, Lp. Veere, et seletaksid oma arusaamise kõiksuset, sest siis saaksin kas nõustuda, või vastuväiteid esitada.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6968 Asukoht: kodus

NB!! Tuulepesa on ja jääb teemade foorumiks, isikupõhise lähenemise jaoks on foorumis suurepärane võimalus kirjutada erakirju....!!

Liitunud: 19 Jan 2007 Postitusi: 160

Minu soovile võivad vastata kõik kel tahtmist on. Pöördumine oli tingitud sellest, et tema käsitles seda terminit viimasena. Vabandan! Püüan selliseid olukordi vältida, edaspidi. Arvan, et mõistete lahtirääkimine ei tule ühelegi teemale kahjuks. Veelkord palun vabandust, et segadust tekitasn!

Liitunud: 4 Sept 2006 Postitusi: 351

Tunnistan üles, et ka minule jäi asi ähmaseks. Kui öeldakse, et "olemine on kõiksuses", siis on see kahtlemata õige. Aga mida täpselt mõeldi, vajaks vähe selgitamist. See peitu jäänud mõte on kindlasti huvitav.