Indigolapsed.....

Liitunud: 11 Nov 2004 Postitusi: 363

Iga natukenegi mõtleva lapse jaoks kaotab täiskasvanu suure osa oma autoriteedist, kui tema sõnad ja teod ei lähe kokku.

Ning selleks ei pea olema indigolaps, et end eriliseks pidada. Paljud lapsed peavad end erilisteks.

Aga jäägu igaühele tema usk, olgu siis oma indigolapse või lihtsalt erilise lapse staatusesse Razz

Liitunud: 26 Veeb 2004 Postitusi: 112

Liitunud: 1 Juun 2005 Postitusi: 282

Steineri teooriaga pole kahjuks tuttav, aga lause, et enne 9 aastaseks saamist ei tohigi laps lugema öppida?.... no see paneb küll hirmu tundma.
ja veel.....elan ise Lääne heaoluühiskonnas, kus lastele lasteaias ei öpetata mitte midagi( v.a. see kuidas teiste lastega koos kenasti mängida ja kasvataja söna kuulata). Ma näen iga päev neid täiskasvanuid, kes sellisest "pimedast" lapsepölvest tuevad - nad on nagu nukud. Pidevalt hädaldavad , keegi teine on alati süüdi, nii halb on elada, tervis on kehv, miski ei huvita, füüsiline koormus on vördne surmaga jne. Ehk ma pisut liialdan, aga ehk saate pildi ette. Kohutav! Milleks selliseid nukke vaja on??
pealegi nagu enamus meist teavad, on lapsed juba loomu pooloest uudishimulikud ja kui neile midagi ei öpetata, jääb vaim närbu ja ongi löpp...

Sry, et vastus algteemast mööda läheb........

Liitunud: 29 Aug 2005 Postitusi: 3 Asukoht: Tallinn

Olen täiesti nõus selle väitega, et neid inimesi üritatakse juba eos teatud ühiskondlikesse raamidess suruda, ja kui ei õnnestu siis hävitatakse. Tegelikult olen ise omal nahal tunda saanud, kuidas kogu ümbritsev maailm sind nagu vaia maa sisse taob. Samas näen ka oma suurema tütre juures teatud omadusi, nagu usk inglite olemasolusse, unes olukordade ettenägemine jne. Tekkib küsimus, kas on üldse võimalik ennast kaitsta selle haige ühiskonna eest. Põgenemine ei aita, rääkimine tähendab, et sind vaadatakse nagu idiooti. Vanematel on tegelikult kõige olulisem roll niisuguste laste suunamisel nende teel. Lihtsalt seda tuleb näha ja oma intuitsiooni kasutada, kuidas niisugust last kasvatada. Aga kaitsta ei suuda mina näiteks ennastki, rääkimata lapsest.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Milliseid inimesi ei üritata ühiskonna raamidesse suruda ? Sisuliselt on see ju terve inimkonna probleem. Ja need raamidesse surujad oleme me ju kõik ise, igapäevaelus. Ja siin tuleb vahet teha erinevatel raamidel. Üks on loomingulise mahasurumine , teine aga see, et paberit ei visata maha ja enda järgi koristatakse jne.

Liitunud: 1 Märts 2004 Postitusi: 657

Kui soovitakse oma last arukalt aidata , siis on kõige efektiivsem õpetada lugema siis kui laps avaldab uudishimu kõige ümbritseva vastu . See on märgiks ,et laps on valmis vastu võtma ka oskusi. See on aeg , kui ta koos tähtedega õpib ka lugema . ja üsna iseseisvalt .
Minu lastel oli see iga 2- aastaselt .
Mida vanemaks laps saab seda rohkem peab ta hakkama ennast sundima , ja kui siis on see " loomulik huvi ümbritseva vastu" haihtunud , on ikka väga ränk sundida õppima.

Liitunud: 2 Apr 2004 Postitusi: 95

truudel on suht õigus vist, või ma ei tea, igatahes tean ma, et 1: mulle said esimesed tähed selgeks põhimõtteliselt samal ajal kui esimesi samme tegin ja 2: vähemalt esimese poole põhikoolist mul praktiliselt polnud tundides midagi teha, ainuke jama oli see, et koduseid töid ei viitsinud kunagi teha (ei viitsi praegugi, ikka teen koolis ära, aga nüüd on õnneks peamiselt ainult mingi töödeks kordamine jms nii et probleemi pole eriti)... kuigi sellega on jälle probleem, et teatud vahe tekib sisse teistega suhtlemises, ma küll ei tea, kuivõrd milles asi on olnud, aga alles praegu hakkab vaikselt niimoodi minema, et ka eakaaslastega suhelda annab, kui ma väike olin, siis kuidagi lihtsalt... minu jaoks olid nende mängud enamjaolt igavad... mingi kool ja kodu jne... mina kujutlesin mingeid hoopis teisi maailmu ja mida iganes... aga see selleks, igatahes tegelikult see on päris hea mõte iseenesest, vähemalt selles osas, et tõesti, koolis on vähemalt alguses tõenäoliselt palju kergem... ja eks see silmaringi teema ole ka... oluline tänapäeval eriti...

Liitunud: 20 Dets 2005 Postitusi: 1

Indigolastest olen mina ka enne kuulnud ja olen nendega ka kokku puutunud. Aga tahaksin teada intiga lastest, keda jääb erinevalt indigolastest järjest vähemaks. Kas keegi teab sellest midagi?

Liitunud: 15 Jan 2006 Postitusi: 6 Asukoht: Eesti

väike skeptiline aspekt.

Kas indigolapsed on ikka päris uus nähtus ja kas ehk pole tegu lihtsalt laste enama uurimisega ja neile tähelepanu pööramisega kaasaja psühholoogide ja psühhiaatrite poolt, mis toob esile laste varem tähelepanuta jäänud omadusi?

Vast polegi muutunud lapsed, vaid vanemad ja me ise oskame asju ja nähtusi teisel viisil näha ja hinnata. Kas ehk pole tegu sellega, et vanemad oskavad paremini oma lapsi jälgida ja on enam haritud pedagoogika ja psühholoogia vallas.

Ka on lapsed ehk muutunud, kuna maailm meie ümber on muutunud. Muutuva maailma mõjud on aga sellised, mis varasemast kogemusest puuduvad. Viimase sajandi teaduse ja tehnika ning infotehnoloogia areng on olnud ülikiire. Kasvukeskkond on kunstlik ja tehnoloogiline, loodus muutub üha võõramaks, virtuaalse tegelikkuse pakutavad võimalused ja atraktiivsus ei lähe enam kokku tegelikkusega ja palju muud.

Siis kõike seda eelnevat silmas pidades, võib skeptiliselt küsida kas indigolapsed on ikka see uus, teistsugune põlvkond, nagu väidetakse?

Liitunud: 1 Märts 2004 Postitusi: 224

Valgusesaarelt ilmus raamat indigolastest:
"Indigolapsed. Uus põlvkond on saabunud" Lee Caroll ja Jan Tober.

Liitunud: 1 Märts 2004 Postitusi: 224

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Armen Tõugu ööülikoolis Indigolastest

http://www.ylikool.ee/mp3/OY2004_Armen_Tougu_Indigolapsed.mp3

Liitunud: 18 Apr 2006 Postitusi: 393 Asukoht: Tallinn

Tsiteerin::

Ameerika terapeudid Lee Carrol ja Jan Tober mängivad inimese soovil olla märgatud, olla mõistetud, olla armastatud, olla mingis mõttes eriline. Paha lugu muidugi, kui nad teevad seda teadlikult, näiteks omakasu eesmärgil.

Indigolaps on eriline. Ja see põlvkond muudab kindlasti kõigepealt haridussüsteemi. Telepaat, kuningliku käitumisega, ei talu mingit pealehüppamist ega välist survet. Tahaks oma lapse rahule jätta aga ei saa, ühiskond nõuab lõivu.

Ei pea olema geniaalne, ehkki on hämmastavalt leidlik. Tavakoolis ennast hästi ei tunne, tahe murdumatu. Pisut paindub aga teeb lõpuks ikka nii nagu ise tahab.

Loob ise reegleid, teatab, mida soovib ja kuidas. Ootab võrdset suhtumist. Ärritab vana süsteemi autoritaarsusega pedagooge.

Oma vanemad võib hulluks ajada.

Postitatud: Esm Mai 15, 2006 11:34 am

Misty kirjutas:

väike skeptiline aspekt.

Kas indigolapsed on ikka päris uus nähtus ja kas ehk pole tegu lihtsalt laste enama uurimisega ja neile tähelepanu pööramisega kaasaja psühholoogide ja psühhiaatrite poolt, mis toob esile laste varem tähelepanuta jäänud omadusi?

Vast polegi muutunud lapsed, vaid vanemad ja me ise oskame asju ja nähtusi teisel viisil näha ja hinnata. Kas ehk pole tegu sellega, et vanemad oskavad paremini oma lapsi jälgida ja on enam haritud pedagoogika ja psühholoogia vallas.

Ka on lapsed ehk muutunud, kuna maailm meie ümber on muutunud. Muutuva maailma mõjud on aga sellised, mis varasemast kogemusest puuduvad. Viimase sajandi teaduse ja tehnika ning infotehnoloogia areng on olnud ülikiire. Kasvukeskkond on kunstlik ja tehnoloogiline, loodus muutub üha võõramaks, virtuaalse tegelikkuse pakutavad võimalused ja atraktiivsus ei lähe enam kokku tegelikkusega ja palju muud.

Siis kõike seda eelnevat silmas pidades, võib skeptiliselt küsida kas indigolapsed on ikka see uus, teistsugune põlvkond, nagu väidetakse?

kui indigolaste kirjeldusi loen, siis tundub mulle ikka ja jälle, et ma ise olen ka just selline laps olnud Smile

et siis väga varajane indigolaps või ? ei soovitaks kah eriti sellesse teooriasse takerduda...
teiseks pole mu arust vahet kas laps hakkab lugema 2 või 9 aastaselt. hakaku siis kui see teda huvitama hakkab. tähtede tundmine ja lugemine pole ka mingi lõplik ja ainuõige mõõdupuu. laske asjadel areneda, küpseda ja toimuda neile sobival ajal Wink

Liitunud: 18 Apr 2006 Postitusi: 393 Asukoht: Tallinn

Paljudel on selline tunne. Indigolapse tunnus on, et ta vastab su mõtetele, enne kui jõuad küsida. Selle üliarenenud intuitsiooni pärast ei usu nad midagi, kui keel ja meel pole kooskõlas.

Vaine selgus ja taipamine, mis vale ja mis õige, lähtubki intuitsioonist, leidlikkus samuti, eneseväärikus ka omamoodi, kuninglikkus sellest, et vanem generatsioon telepaatiat ei valda aga nemad kasutavad.

Mõned indigod vanemast generatsioonist aga on osanud kohaneda, õppinud vait olema ehkki oskavad oma intuitsiooni ja annet sama efektiivselt kasutada. Tunnuseks on seletamatu väärikus, julgus jääda oma seisukohtade juurde... Novaatorid hariduselus, individuaalse õppimisprotsessi pooldajad, loomulike annete loov kasutamine.

Kui paljud lapsevanemad teavad, et koolile tuleb igal aastal iga õpilase kohta pearaha, mis maakohtades on 40000.-, Tallinnas ligi 200000.-. Selle raha eest tehakse euroremont, plastikaknad, makstakse palgad, võetakse koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog, lisaks terve hulk huvijuhte, mis tänapäeval vastab huviringile.

Kui lapsevanemal oleks kasutada oma lapse koolitusraha, kas siis 200000.- eest ei saa lausa koduõpetajat, + veel ujumised ja ringid ja tehnilised vahendid. Ma usun, et sellest rahast piisab isegi ülikooli jaoks.
Aga lapsevanemad ei tea ja ei ühine, põhikoolist väljalangenute hulk aga aina kasvab...

Liitunud: 10 Jan 2006 Postitusi: 339

Minu arust on need nö indigo lapsed täiesti tavalised lapsed. Lapsed on alati sellised olnud.
Mis sest, et siinne seltskond selle kohe ära tunneb. Et minu laps on selline jne jne...
Kui vanem on võimeline tunnetama ja aru saama, siis on lapsel suuremad võimalused jäädagi selliseks ja edasi areneda.

Kui laps kasvab väga kinniste ja mittearusaajate inimeste juures, siis tehakse endast olenev, et ta kinni toppida ja kängu jätta (selline mõtteviis toimib juba raseduse ajal). Mõni laps annab alla ja tunnistab enda valeks. Teine tunnistab maailma valeks. Kolmas ehk saab asjast aru ja tõuseb kõrgemale tasandile.

Tunnen, et minule anti ka viimane valik (nagu meile kõigile). Aga valisin alla andmise, olin väga tubli laps, selles otseses mõttes. Tegin ikka nii, nagu suured inimesed tahtsid, ise ilmselgeid vastuolusid märgates.

Nüüd on palju jama ja endaga tööd, et jõuda tagasi sinna, kus ma juba olen olnud.
Ja eks meil kõigil. Kes lähemal, kes kaugemal.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Mõnes kultuuris, näiteks Tiibetis, on erilisi lapsi alati eriliselt koheldud. Omamoodi Indigolapsed on kõik need taaskehastunud Laamad....Austatakse Teadvust, kes lihtsalt on väikeses kehas...

Eks Läänemaailm ärkab ka vaikselt vaikselt sellele suhtumisele....

Liitunud: 20 Veeb 2006 Postitusi: 46

Siin on palju juttu olnud uskumisest ja mitteuskumisest. Tegelikult ei oma see ju tähtsust, sest igaüks vaatab seda vastavalt oma maailmanägemusele. Pigem on asi iseenda teadlikkuses nagu Vikker kirjutas (mitte just päris küll selles sõnastuses) - nende laste olemasolu tajumises, oskuses vaadelda, protsesse jälgida. Kui seda tunnetust/teadmist ei ole, siis lihtsalt ei ole, küll tuleb see õige hetk sellegi jaoks. Nad on tulnud/olemas tõepoolest.

Aastaid tagasi ei teadnud ma taolisest laste määrtlemisest midagi, kuni üks tuttav inimene kirjeldas mulle seda, jälgides mind ja mu lapse hoiakust-suhtumisest-olemisest tulenevaid "probleeme". Sealtmaalt alates justkui toimus vabanemine, mitte et ma oleksin oma vastutust vähendanud, vaid selle "liigi" avastamine sai ja on omamoodi õppetunniks minulegi. Siin ei ole mul ühtegi vabandust, et kõrvalekaldeid õigustada, nagu eelpool on mainitud. Pigem on tegemist sellega, kuidas neid antud ajahetkel meie ühiskonda sobitada. Ühiskond on suur kogum kokkuleppelisi suhtumis- ja käitumismalle, kui nende ühisreeglite vastu pidevalt põrkuda, siis võib seal päris katki end teha - küsimus on selles, et kuidas teha nii, et taolise lapse tervikolemust oma loomingulisuses hoida ja kaitsta. Lapsevanema teadmisest üksi jääb väheseks...

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 699

Lõpuni ei saa ju vanemaid süüdistada. Kes on üldse ema-isa.....inimesed, kellega oled lähedasem, kelle tegemisi on Sulle õnnena ligitalt näha antud. Tundub, et see kuidas nad sinusse suhtuvad...suhtuvad nad kogu maailma. Koos ongi väga väga kaunis kasvada.

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 699

Ei oska arvata, kas koduõpetamine on parim variant. Kui lapsele mitte väga peale sundida...talle anda mingi turvaline aluspõhi....niikaua,kui tal vaja. Kas siis ta ühel hetkel ise ei hakka tahtma eakaaslaste hulka....suhtlemist ning õppimisehuvi on lapsel ju ka loomulik. Seda saan küll ainult kõrvaltvaatajana öelda....

Liitunud: 3 Apr 2005 Postitusi: 550 Asukoht: Raplamaa

Jah, lapsed omastavad lapsevanema maailmapildi kas sa seda tahad või ei. Ja kui vanema maailmapilt on laiem, ja laps selle omastab, tekkib paratamatult koolis probleeme. Ja siis ütleb koolipsühholoog lapsele: "Ole nii nagu teised!"
Aga maailma edasi viivad ju just Erilised.
Kuidas säilitada see Erilisus koolis? Küsin sellepärast, et varsti peaks pesamuna kooli minema.

Postitatud: Esm Nov 19, 2007 12:40 pm

Erilisust saab säilitada vaid olles mitte Eriline.
Sest mitte Erilistel on komme trampida Erilisus mulda. Kes meist ei tahaks olla Eriline, ent kui ei olda, siis ei tohi olla ka teised.

Liitunud: 17 Märts 2006 Postitusi: 477

pihlakas kirjutas:

Jah, lapsed omastavad lapsevanema maailmapildi kas sa seda tahad või ei. Ja kui vanema maailmapilt on laiem, ja laps selle omastab, tekkib paratamatult koolis probleeme. Ja siis ütleb koolipsühholoog lapsele: "Ole nii nagu teised!"
Aga maailma edasi viivad ju just Erilised.
Kuidas säilitada see Erilisus koolis? Küsin sellepärast, et varsti peaks pesamuna kooli minema.

Pole ju midagi lihtsamat, tuleb lihtsalt alati jääda iseendaks ja küsimus lahendatud.

Liitunud: 3 Apr 2005 Postitusi: 550 Asukoht: Raplamaa

Kuidas suudab 7 aastane jääda iseendaks? Sellest ju probleemid algavadki. Näiteks, tahtsin lapsele laulu selgeks õpetada, oli mingi lastelaul. Ta ütles mulle, ära õpeta, tahan oma laulu laulda. Ja tõesti, tõesti see omalooming oli palju ilusam kui etteantud laul. Kuid koolis ei saa ju nii toimida, sildistatakse kohe sõnakuulmatuks. See oli ainult üks väike näide.

Liitunud: 21 Mai 2005 Postitusi: 87 Asukoht: Vikerkaarel

Siis ongi vanemate ülesanne seletada õpetajatele ka, et laps võiks oma laulu laulda ja teha asju omamoodi, ja mitte ainult üks laps vaid kõik lapsed. Lapsele on oluline et tema vanemad teda toetaksid, siis kui kool ja ühiskond seda ei tee...siis ta julgebki jääda selleks, kes ta tegelikult on...

Liitunud: 17 Märts 2006 Postitusi: 477

pihlakas kirjutas:

Kuidas suudab 7 aastane jääda iseendaks? Sellest ju probleemid algavadki. Näiteks, tahtsin lapsele laulu selgeks õpetada, oli mingi lastelaul. Ta ütles mulle, ära õpeta, tahan oma laulu laulda. Ja tõesti, tõesti see omalooming oli palju ilusam kui etteantud laul. Kuid koolis ei saa ju nii toimida, sildistatakse kohe sõnakuulmatuks. See oli ainult üks väike näide.

Siinkohal tuleb vanematel ilmselt õppida selgeks paar asja.

1. kompromisside tegemine. Kompromissid ei tähenda ilmtingimata millestki loobumist, eriti indigo laste puhul. Need lapsed tulevad kenasti kompromissiga kaasa, kui neile selgitada, milleks seda on vaja. Milleks (mitte kasutada küsimust "miks?" - see on alati süüdistava või kohustava, tingimust esitava maiguga) on vaja õppida selgeks ka teine laul, milleks on vaja täita kooli õppeprogrammi nõudeid jne. Kui laps esitab vastuargumendi ja väidab, et tal on oma lahendus, mis üldiselt vastab ka tõele, tuleks seda positiivses toonis aktsepteerida (mitte anda hinnanguid: hea/halb, õige/vale) ja esitada talle huvitavas vormis väljakutse veel täiendava lahendusega tegelemiseks, nt ka teise laulu õppimiseks (argument võiks olla: kui sa laulad mõlemat laulu, saavad ka teised teada, et sinu laul on ilusam, või siis: mul oleks hea meel, kui sa ka seda teist laulu laulaksid jne).

2. Imperatiivsete käsundite sõnastamine positiivses vormis nt "ma tahan, et ..." asemel, "mulle meeldiks, kui ..."; "sa pead ..." asemel "saaksid/saad sa teha ...", "küll oleks hea, kui ..." jne. Ikka sel viisil, et laps saaks aru, et temalt oodatakse midagi vajalikku, kuid viisil, et see ei võimalda asja tegemata jätmist. See eeldab küll natuke rohkemate sõnade kasutamist ühes lauses, kui see eestlastele tavakohane, kuid seevastu peaks tulemus olema selline, et hundid söönud ja lambad terved.

Juhul, kui see ei mõju, siis anda tagasisidet, kuid ikka selliselt, et laps saaks aru seosest oma tegematajätmisega, nt: "Kuna sa jätsid selle tegemata, siis olen ma nüüd sunnitud ... ja seetõttu jääb ... hiljemaks" jne.

3. õpetada last andma ja võtma. Baasiks siinkohal ikka meie tavapärane sotsiaalne suhtlemine: selleks, et midagi saada tuleb ka endal midagi anda.

Kuid see selleks. Nende suhtlemismustrite õpetamine ei ole paari reaga siin foorumis lihtsalt võimalik ja vaevalt pihlakal sellest, mida siin praegu kirjutasin erilist abi on.

Üldiselt ei tähenda vajalike või nõutavate ülesannete täitmine veel oma isikupärast loobumist, neid on võimalik täita ka oma isikupära kaasates.

Liitunud: 3 Apr 2005 Postitusi: 550 Asukoht: Raplamaa

Tänud olendile, eks olen niiviisi juba 20 aastat üritanud.
Ilmselt on probleem ka minu enda suhtumine kooli...mulle tundub, et koolis õpetatakes "kiskjaks" olemist "kiskjate" seas. Mina tahaks "loojaks" kasvamist...
Kuidagi kurb on anda oma järgmine laps maailmale(loe: ühiskonnale)...masinasse...

Liitunud: 23 Mai 2006 Postitusi: 242

Aga on olemas ju ka alternatiivkoole. Näiteks waldorfkool.... Kui elatakse mõne alternatiivkooli lähedal... miks siis mitte laps sinna kooli panna. Soovitan sealset õhkkonda ja olustikku vaatama minna - on ikka teistsugune küll kui mammutkoolides.

Liitunud: 17 Märts 2006 Postitusi: 477

Sellega täiesti nõus, et tänapäevane kool õpetab pigem kiskjaks olemist kiskjate seas, kui loovust ja isikupära parimate külgede arendamist. Selle eest on last praktiliselt võimatu kaitsta. Samas jälle päris ilma koolita ka ei saa.

Mis puutub waldorfkooli, siis selle suhtes on erinevaid arvamusi, üks probleeemidest millega ma ise olen kokku puutunud, et sealt tulnud õpilastel on raskusi hiljem tavaõppesse sisse elamisel, kuna õppemeetodid on niivõrd erinevad. Võibolla siis juba koduõpe, kui olud seda võimaldavad.

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 707

Ärgem arvakem, et elul on meile pakkuda kasutut.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Tänapäeva kool pole tekkinud iseenest. Meie tänapäeva haridus on olemas tänu iidsetele tarkusekoolidele. Keeruliseks teebki selle kogemuse kooliga siin see, et oleme väga erinevate kogemustega. Mõned on harjunud õppima juba elusid ja on janu tõeliste!!! teadmiste järgi. Teised on seni õppinud mingi ameti ja elanud oma elupäevad lõpuni tehes oma tööd. Lapsena käime läbi kiirkorras kogu eelneva ajastuid kestnud arenguloo ja mõtte ja tundemudelid on pärit pigem eelmis(t)est eludest, kui tekkinud siinses elus. Kes ikka omas õnne saada koduõpet , see vaevalt et suudab siin kuidagi kohaneda. Meie endagi hinnagu süsteem põhineb pigem mineviku kogemusel kui praegusel olukorral. Aga elada tuleb paratamatult siin. Kord kuuludes ühiskonna priviligeeritud kihti, saame võimu otsustada teiste elude ja saatuste üle ja siis kogeme elusid oma võimu mõju. Me näeme oma tegude tagajärgi alles siis kui oleme nende tagajärgede alased. Õnneks oleme teadvuse ärkamise seisukohalt koguaeg parimas võimaluses.

Postitatud: Reede Dets 18, 2009 8:28 pm

Vestlus ühe indigolapsega

http://www.epifanio.eu/nr7/est/tambet.html

Väike lõik vestlusest:

Tsiteerin::

Aga räägi inimesele kõige lähematest tasanditest.
Jah – loodus ja tuli.

Nagu me varem oleme rääkinud, on sul meeleline side puude ja põõsastega. Sa oled öelnud, et kui puud ja põõsad saavad aru, et sa mõistad nende keelt, hakkavad nad erutusest kahisema.
Nad hakkavad mõnikord üksteisest üle rääkima, kui nad ei ole ammu kuulnud, et keegi nendega räägiks. Nad hakkavad inimeste keelt tasapisi ära unustama. Nad tahaksid, et inimesed räägiksid nendega: TEEME ÜKSKÕIK MIDA, AGA RÄÄKIGE VAID MEIEGA!

Millest sa, Tambet, puudega räägid?
Tavaliselt ma küsin, kuidas on nende olukord, mis on tulemas. Näiteks talve kohta. Puude seas on juttu, et see talv tuleb nende jaoks raskem kui eelmisel aastal. Ma ei tea, mida nad selle all mõtlevad – kas lumerohkem või lumevaesem. See tähendab seda, et ka meil tuleb raskem talv.

Sa oled rääkinud, et kui neile vähegi võimalust anda, ravivad puud inimesi.
Jah, aga kindlasti tuleb neilt küsida: “Kas sa aitaksid mind?”.

Kas puud ootavad vastutasu?
Mõnikord võivad tahta ja mõnikord ka võtavad inimlikku energiat. See võib vahel inimese täiesti läbi võtta. Oleneb konkreetsest puust ja tema tarkusest.

Sa oled rääkinud, et puude sees elavad vaimolendid.
Jah, nad hoolitsevad puude eest ja kaitsevad neid. Vaimudel on täiesti võimalik hävitada maja, kui see ei ole kooskõlas keskkonnaga.

Tihti jäävad ehituskruntide alla puud, isegi kui arhitektid toimivad keskkonnateadlikult. Mida siis teha?
Tavaliselt võiksid nad öelda, et sorry, peame su nüüd maha võtma, aga lubame, et teeme midagi head. Suuri puid ei saa ümber istutada, nad ei kohane enam. Kõige parem on ümber istutada kolme-nelja-aastast puud, mis suudaks veel kohaneda. Tegelikult ulatub see vanus kuskil kümne aastani.

Oskad sa nimetada puud, mis sobib enam-vähem kõigile?
Tavaliselt lehtpuud, mõndadele ka okaspuud. Tamm on selline, mis ei ole kapriisne ja suudab end võrdlemisi ruttu inimeste järgi sättida. Teda saab õnneks natuke vanemana istutada kui teisi.

Liitunud: 29 Juul 2008 Postitusi: 366

Iga uus asi on võõrastav. Pole tähtis kuidas nimetada neid inimesi: indigo või tähelapsed, nad on reaalsed ja tulnud täitma oma kohta. See on uus põlvkond, kes tahab, läheb sellega kaasa, kes ei taha või kuidagi ei suuda, eks see jääb lihtsalt maha.
Olen samuti, ja ka mul on paras suur ego, nagu siin ühel Indigona esinejal, aga tema sõnad kõlasid siiralt ja puhtalt ja täpselt nii need asjad ongi.
Indigod muuseas tunnevad üsna lihtsalt teineteist ära. Õnneks on tähetegelasi praegu piisavalt palju (vähemalt mu enda ümbruses), kuigi nad enamuses on minust palju aastaid nooremad, on mulle endale näiteks nad juba suureks toeks.
INdigo jaoks on mingid kivistunud traditsioonid jms mõtetud kui need takistavad progressi, täheinimene otsib ja pakub lahendusi, nad on leidlikud ja loovad. Sellepärast ongi nad edukad. Reeglina ei ahista ega seo indigod end maiste dogmadega. Indigo ei karda ka kogu maailma ees jääda oma tõekspidamistega üksi, sest ta teab ja tajub tegelikku tervikut, kuigi ei oska sageli ära seletada üksikasjalikult. Maaelanikud on alalüütilised ja arukad, kui neis on seda piisavlt, lasevad nad indigotel tegutseda ja usaldavad neid, mille tulemuseks on hea ja edukas tiim nii eraelus kui ühiskonnas.

Pole vist eriti kena seda just jõulude ajal öelda, aga vaevalt te leiate mõne indigo kurtmas pikkade järjekordade üle jõulurallis - sest nad lihtsalt ei võta sellest trallist osa. Rõõmu saamiseks on mitmeid muid võimalusi, kui lasta end lihtsalt kaasa haarata mõtetust massipsühhoosist. Tahaks loota, et see tarbimishulluse rumalus jõulude ajal jõuaks paljude inimeste teadvuseni. Embarassed

Tegelt isegi naljaks, et inimesed soovivad küll teineteisele jõuluRAHU aga tulemuseks kiirustamine, rabelemine, rabamine, pabistamine jms - pigem nagu hullus.

Keegi siin vihjas ka skisofreeniale. See on vaimuhaigus. Meil kõigil on vaim, kui terve siis kellegi vaim on? Kaldun arvama et igal inimesel on nn kiikse, lihtsalt lääne meditsiin tituleerib mingid kiiksud haigusena ja mingid mitte. Kiiksud võivad kujuneda ka sügavamteks ehk haigusteks. Mõned neist paistavad välja aga ei pruugi. RAske vaimuhaigus ei ole naljaasi aga hullu ja geeniuse vahel on õhkõrn piir. Kes on vaimuhaigetega kokku puutunud, teab et neil võib olla ka geniaalsuse sähvatusi. Samas ka geeniustel on hullususe nähte. Või teate mõnda geeniust, kellel pole hullususe ilminguid?

Liitunud: 7 Nov 2008 Postitusi: 328

luisa moon kirjutas:

Keegi siin vihjas ka skisofreeniale. See on vaimuhaigus. Meil kõigil on vaim, kui terve siis kellegi vaim on? Kaldun arvama et igal inimesel on nn kiikse, lihtsalt lääne meditsiin tituleerib mingid kiiksud haigusena ja mingid mitte. Kiiksud võivad kujuneda ka sügavamteks ehk haigusteks. Mõned neist paistavad välja aga ei pruugi. RAske vaimuhaigus ei ole naljaasi aga hullu ja geeniuse vahel on õhkõrn piir. Kes on vaimuhaigetega kokku puutunud, teab et neil võib olla ka geniaalsuse sähvatusi. Samas ka geeniustel on hullususe nähte. Või teate mõnda geeniust, kellel pole hullususe ilminguid?

Geniaalsuse ja hulluse vahelise seose loomine on lihtsalt müüt. Ilmselt alaväärsustundega kadetsevate inimeste poolt loodud.
Ma võin küll julgelt väita geeniuste seas on palju väiksem % hulle kui keskmise intelligentsiga inimeste seas. Geeniused saavad lihtsalt rohkem tähelepanu ja on edukamad ka siis kui omavad mõnda puuet(olgu need siis vaimsed või füüsilised).
Geniaalseid sähvatusi esineb kõigil!

Ma pigem ütleks ,et piir indigolapse ja skisofreeniku vahel on õhkõrn. Või siis indigolapse vanema ja skisofreeniku vahel. Laps võib olla täiesti tavaline aga lapsevanem arvab et just tema laps on indigo.

Liitunud: 5 Märts 2007 Postitusi: 585 Asukoht: Siin

luisa moon kirjutas:

Sellepärast ongi nad edukad. Reeglina ei ahista ega seo indigod end maiste dogmadega. Indigo ei karda ka kogu maailma ees jääda oma tõekspidamistega üksi, sest ta teab ja tajub tegelikku tervikut, kuigi ei oska sageli ära seletada üksikasjalikult. Maaelanikud on alalüütilised ja arukad, kui neis on seda piisavlt, lasevad nad indigotel tegutseda ja usaldavad neid, mille tulemuseks on hea ja edukas tiim nii eraelus kui ühiskonnas.

Mulle jääb edukuse mõiste kasutamine siinkohal veidi arusaamatuks.
Kahtlen selles, et kõik indigod on edukad... või mida täpsemalt silmas peetakse?

Ning küllap on hea, kui usaldus on vastastikune, sest igas suhtes on kaks poolt. Ka maalastelt on palju õppida Wink

Liitunud: 29 Juul 2008 Postitusi: 366

soileen kirjutas:

Ning küllap on hea, kui usaldus on vastastikune, sest igas suhtes on kaks poolt. Ka maalastelt on palju õppida Wink

Just!
Aga probleemid algavadki lapsepõlvest, kui võimutseb ainult üks pool. Lisaks koolisüsteem, mis tegelikult on sellisel ebavõrdsel kujul juba 200 aastat vana ilmselt, kui varemalt ta sobis, siis indigote puhul enam ei õigusta: "õpetaja nagu jumal taevas ja lapsed lollid rumalad klassiruumis". Sellises mõttemudelis ei ole võrdsusest juttugi, kahjuks.
Faktiteadmiste tuupimise ajastu on ümber saanud, aga süsteem toodab ikka endiselt edasi, kuigi vajadust ei ole. Ristsõnatarkustega pole ellujääja. Uus ajastu esitab väljakutse hoopis teistsugustele teadmistele ja oskustele nö isiksuse omadustele.
Võibolla isegi on aeg vahetada mõistet: õpetaja - teadmiste jagaja Uue ajastu vajaduse järgi so suunanäitajaid - juhendajad - tuutorid vms. Faktiteadmiste omandamine ja leidmine ei ole probleem, nende pähe tuupimine on suisa mõtetu. Õppekavad on aga neist ülekoormatud, koolid on igavad, õppimisest ja õppimatusest stressis nii õpetajad kui õpilased. Tublid õpilased õpivad palehigis justkui see kindlustaks neile õnne. Nii lõpetatakse kõrgkool ja tulemuseks on üks töötu valgekrae, kes tegelikult mitte midagi oma eluga peale ei oska hakata. Ootab, et saaks vähese töö eest kõrget palka Wink

Õigustatult ju ootab, et töötas ju palehigis lapsest peale. AGa tegelikult, valede asjadega... see oleks nagu sama, et NL ajal töötati tehastest palehigis, lasti tohutul hulgal toodangut, aga kvaliteet oli kehv, toodangus oli palju praaki, palju läks prügimäele...ja kui tuli eesti aeg, siis kahjuks lisandväärtus osutus nulliks, panus jätkusuutlikkusele....olematu...

Andekamad ja säravamad pühivad muidugi eestimaa tolmu oma kingadelt ja lähevad maailma avastama. Eks mõni ärksam jääb ka meie Eestimaad kaunistama, aga jah, olukord võiks olla hoopis teistsugune Idea

Liitunud: 29 Juul 2008 Postitusi: 366

Edukus? No definitsioon on ehk olemas ka, aga ma mõtlen edukuse all sed, kui inimene on rõõmuks nii iseendale kui teistele. TA suudab rohkem saada ja rohkem anda, naudib olemist igas päevas ja tal on mida öelda. Ühesõnaga tegeleb millegagi, mis pakub talle endale ja ka teistele rohkem kui oskaks tahtagi. See inimene on alati oodatud, soovitud ja tahetakse olla temaga.

Kõik indigod ilmselt küll ei ole edukad, see on ilmne liialdus, sry, kuigi indigo loomus seda võimaldab. Paljud indigod on siiski lapsepõlves maha materdatud, neil pole lastud areneda loomulikul viisil. Mõned neist ei parane pärast.