Inimene on UFO kloon?

Liitunud: 29 Mai 2005 Postitusi: 35 Asukoht: Eesti

Eesti ärksamaid päid hullutab teooria, et inimkond on kloonitud kosmilistest olenditest, kes pärit planeedilt Nibiru.

http://www.ekspress.ee/viewdoc/32240543E7EE1598C22572C7005D42DE

Külaline

...

Liitunud: 24 Märts 2007 Postitusi: 54

Kui planeedid põrkuvad, siis ei lõhene neist üks ja teine ei jää rahulikult orbiidile(selline kokkupõrge lõppeks peaaegu kindlalt mõlema planeedi purunemisega, planeedi koor läheks keema, tuum plahvataks, atmosfäär pühitaks minema), mis iseenesest on juba eluks võrreldamatult ebastabiilne - pealegi oleks sellise planeedi(tekstis maasarnane) orbiidi mõjutus teistele taevakehadele praktiliselt silmaga nähtav.
Mis puutub 2012 aastal toimuvasse väidetavasse vastaseisu, siis kui see planeet just kolmanda kosmilise kiirusega ei liigu, siis oleks seda juba ammu märgatud lähenemas.

Ma ei kujuta üldse ette, kes võiks taolisi raamatuid lugeda. On võimalus, et meelelahutuslikul põhjusel, muidu tundub küll, et osadel inimestel on mõistus peast pühitud.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Kus me teame, mis toimub siis kui planeedid põrkuvad ? Võime rääkida tõenäosusest, aga väita end teadvat kuidas planeedid käituvad ? Me ei tea kuidas me isegi käitume, inimene kah teatud mõttes "planeet" /"keha". Asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri vahel on tunnistatud paljude teadlaste poolt võimalikuks kokkupõrke "mäletajateks".
On üsna lihtne avaldada arvamust raamatu kohta mida pole loetud, hoopis teine lugu kui raamat läbiloetud. Raamatu läbilugemata arvustamine on pimeda sõnavõtt "nähtud" elust -" arvan, et ELU võiks olla SEllINE " Laurence Gardneri raamatute koha väidaks, et need on teadlase kirjutatud ja tegemist on ajalooõppejõuga. Vapustav on tema oskus kirjeldada ainult fakte, jättes igasugused mõtisklused kõrvale. Nii et niikaua kui teadlased pole kindlalt tõestanud, kuidas elu alguse sai, on sisuliselt kõik variandid võimalikkud...Välistatud pole isegi mitte "teised planeedid" ja "kloonimised".

Liitunud: 20 Mai 2004 Postitusi: 47

paljalt teadmatuse pärast pole ju veel kõik võimalik (see pole uudis).

vastavalt isiklikule geeniusele peab üks ühte asja ja teine teist asja tõenäolisemaks või tõepärasemaks.

"minu arust" jälle kriitika igasuguste sääraste "minu arust on asjad nii" teooriate suhtes on täiesti tervitatav. nii üht kui ka teistpidi.

praktikast loeb välja üht olulist asja - inimene otsib ennnast, oma minevikku, olevikku ja tulevikku.

ja mul sai just viitsimine otsa selle nn.kommentaari kirjutamiseks ja asja üle juurdlemiseks.
õhku, värksket õhku, on hea sõõrmetest sisse tõmmata, kui oled piisavalt ajevil ja kõht on piisavalt tühi. külm muidugi ei tohiks olla liiga pikalt.

Liitunud: 24 Märts 2007 Postitusi: 54

Selle eest, kuidas me teame, kuidas planeedid ja muud taevakehad käituvad võime me tänu avaldada vanale heale Newtonile, kelle seadused ja valemid on niivõrd täpsed, et sellistes kosmosesimulatsiooniprogrammides nagu Celestia, Stellarium, Planetarium - kus on kasutatud seda sama lihtsat Newtoni kätetööd - võib vaadata planeetide asetust tuhandete aastate ette.
Seda, mis juhtub siis kui planeedid põrkuvad võib vabalt ise ette kujutada. kui Maa suurused süsteemisisesed planeedid põrkuksid oleks nende vaheline põrkekiirgus umbes 30km/s - nende omavaheline suhteline kiirus, kui planeet oleks süsteemiväline hakkaks kiirus 16,67 kilomeetrist sekundis. kui nüüd kujutada, ette et asteroid, mis valdava teooria kohaselt suretas muuhulgas välja dinosaurused oli circa 10 kilomeetrise läbimööduga, siis juba planeedi kokkupõrkel ei jääks isegi bakterid kilomeetrite sügavusel maakoores ellu.
See mis puutub elu kandumisele Maale ksuagilt mujalt:
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1419_1409.html

ma saan aru, et teaduse enda iseloom juab ei luba midagi 100% välistada - see piirangu on tõenäosus meile andnud, kuid võiks ikkagi vahet teha tõenäosuste numbrite vahel. Mingi kaheldava väärtusega legend Sumerist ei ole ju ausalt mingi argument ega fakt võistlemaks praeguste tõenäolisemate teooriatega. Occam'i habemenuga töötab.
Üks asi on olla ajaloolane ja lugeda kadunud tsivilisatsioonide seintelt surnud keeltes legende ja teine asi on koostada kogu muude teadustega kooskõlas olev teooria elu tekkele.
Ma olen nii mõnegi aja oma elust kulutanud teaduse uurimisele ja sellega kursis olemisele ning ausalt öeldes pole ma leidnud eales ühtegi fakti, mis toetaks säärast teooriat, peale oletatava teooria maavälise elu kandumisele Maale.
Mis puutub sellesse asteroidivöösse, siis on üsna tugev teooria, et see tekkis Jupiteri ja Päikese vähelise väikeplaneedi vaheliste loodejõudude purunemisel.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Enn Kasak ... Astrofüüsik, filosoof, õppejõud http://www.ylikool.ee/mp3/OY2005_Enn_Kasak_Mis_tunne_on_olla_loll.mp3
Teadusega on kahjuks see, et kuni pole leitud tõendeid , eitatakse võimalust, et visiooni või intuitsiooniga on võimalik hankida midagi teadmisväärset. Kui ei välistataks midagi, ainult seetõttu, et praegu pole selle kohta andmeid, pole ehk mõõteriistugi, et mõõta jne, jne, siis saaks toimuda ühinemine. Iidsetel aegade oli kõik üks - astronoomia ja astroloogia, maagia ja teadus. Suudeti uurida füüsilisi tasandeid ja kui vaja mindi "rännakul" kohale nii aine sisse kui Päikesele ja vaadati täpselt kuidas asjad on. Aga kirjeldasid nad oma nägemisi ja uurimisi siis ikka nii nagu oskasid ja tolleaegsed mõisted võimaldasid. Ja tänapäevaseid valemeid ka ei kasutatud, pigem on lood müütides ja legendides ootamas oma avastajat ja avara teadvusega uurijat. Vana aja teadlane pidi saavutama sellise meelekontrolli tasandi, et suutis kehast lahkuda ja tagasi tulla ja suuta iseendaks jääda ka kohtudes erinevate mõjutustega. Kust tuleb usk, et midagi on üldse välistatud ? Kas mõte saab eksisteerida ilma , et tal poleks mingit alust ?

Liitunud: 24 Märts 2007 Postitusi: 54

Kui vanal ajal, mil kõik oli meie mõistes üks, kus maagia käis käsikäes teadusega, siis kuidas küll teadus jäi ellu. Kui sa suudaksid minna päikse sisse "vaatama", miks oleks siis vaja leiutada teleskoope, arendada teaduse osa, kui samas sa võiksid seda kõike ja enamgi saada arendades vaimset osa?
Ma loodan, et mõtest saad aru...

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Selles asi ongi, et enam ei suudetud ise kohale minna ja oli vaja ehitada teleskoope. On suur õnn seegi, kui teadlane suudab oma uurimises kasvada inimesena ja inimeseks. Kes oleks nõus harjutama aastaid meelearendamist, et siis minna kuhugi "kohale" ja uurida asju nii nagu on ? Astronoomi nimetus anti iidsetel aegadel 7 astme pühitsetutele. Need olid isikud, kes suutsid otse suhelda planeedienergiatega, kõiki vähemaid energiavälju juba suudeti valitseda(meie siin ei suuda tihtilugu teise inimese mõtteväegagi toime tulla ). Kahjuks on kaduma läinud rada (sõdade ja tapmiste tulemusena) ehk siis Õpetaja - Õpilase teadvusekett ja nii on meil ainult healjuhul "mälu" faktidest, mis kunagi on võimalikud olnud. Kui uurida teaduse ajalugu, siis on näha, et temagi ellujäämises oleme vähemalt euroopas tänu võlgu Katoliiklusele ja kloostritele, kus koos usuga tegeleti ka uurimistega. Nii et teadus peaks ju olema tänulik oma ellujäämise eest ?

Foorum aga pole mõeldud kellegi isiku arutamiseks ja tema võimete või võimetuse lahkamiseks. Foorumi ideeks on võimalda teemade põhine arutelu, kus isiku tasand jääks lahkamata. Kui tekib vajadus mõnda isikut lahata, tuleks selleks kasutada erakirjavahetust. Ikka on nii, et kui teemapõhised argumendid otsa saavad, minnakse isiku kallale ja selle vältimiseks isikupõhine arutelu on selle foorumi jaoks sobimatu. Loodetavasti on see idee arusaadav ?

Liitunud: 24 Märts 2007 Postitusi: 54

Aga kas siis teadlane ei pühenda oma elust aastaid, et üldse saada võimalust tippteadusega tegeleda.
Näiteks kvantfüüsikud peavad ülikoolis aastaid kõrgemat matemaatikat õppima, et üldse hakata kvantfüüsikat ennast õppima.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Kõik inimesed , kellele Elu annab aastaid, pühendavad oma Elu Õppimisele. Tihtilugu aga õpitavad ained pole niivõrd määratletavad kui seda on teadusega tegelevate inimeste puhul. Et õppida Ausust, Kannatlikkust, või teisi eetilisi tõekspidamisi, selleks pühendavad inimesed samuti hulga aastaid ( juhul kui elupäevi antud on ). Mida teadlikum on õppimise protsess, sead vägevamad on tulemused. On imetlusväärne paljude uurijate püsivus ja pühendumus, kuid kui oma ala tipus olev inimene näiteks külvab kõigesse, mida ta teeb meelerahutust, milline on siis see tulemus suuremast plaanist vaadatuna ?. KUi uurija ärritub ,vihastab, on üleolev ja halvustav kõigi vähem teadvate või mingite tema meelest ebateadustega tegelevate inimeste peale jne, jne, siis kõik mida ta uurib on ju sellest meelemustrist läbipõimunud ja uuriminegi on pigem enda esiletõstmise vajadusest lähtuv, kui et soovist tõesti teada saada. Nii , et kas aastaid kõrgemat matemaatikat õppinud kvantfüüsik suudab ka INIMENE olla, selles on ehk suuremat plaani vaadates Arengu võtmeküsimus. Vihast, ihast , pimedast oma õiguse tagaajamisest on ju lähtunud kõik sõjad ja tsivilisatsiooni langused. Kas teadlasel on sellist eetilistjõudu, et tema uurimisi ei kasutataks SÕJA levimiseks maapeal ? Kui palju on teadlasi, kelle uurimistulemusi kaustab sõjatööstus ? Nii et ta võib küll teadlane/uurija olla, aga kas ka INIMENE, kes suudab Inimkonda hoida ja kaitsta ?

Iseendale aga on tundunud, et Tõde on seal , kus 2 vastandit kokkusaavad. Kus erinevad seisukohad ühekorraga sulavad üheks tervikuks ja sellest tervikust vaadates on mõlemad vastandlikud pooled tõesed. Ja niikaua kui seda sulandumist pole toimunud, tasub uurida nii ennast kui maailma ja ollatänulik kõigile teistele kaasuurijatele. Kui igaüks meist suudaks oma parimaid omadusi tegudeks teha ja kui oleks niipalju mõistust, et tunnustaks teiste tugevaid külgi, siis ongi ELU elamisväärsem. Nii et meil on kõigil võimalus luua väliste ja sisemiste sõdade vabamat elu, seda uurides valdkonda, mis jõukohane.

Liitunud: 24 Märts 2007 Postitusi: 54

Tsiteerin::

KUi uurija ärritub ,vihastab, on üleolev ja halvustav kõigi vähem teadvate või mingite tema meelest ebateadustega tegelevate inimeste peale jne, jne, siis kõik mida ta uurib on ju sellest meelemustrist läbipõimunud ja uuriminegi on pigem enda esiletõstmise vajadusest lähtuv, kui et soovist tõesti teada saada

Aga selline inimene pole teadlane, vahemalt poleks selline teadlane kooskolas teaduse enda olemusega. Teadus votab vastu ja poolt argumendid, kaalub molemaid ja valistab vale, teeb teooria, mis koige paremini sobitub olukorda kirjeldama, tolgib selle matemaatikasse ja siis lopuks proovib seda toestada. Kui toesti teadlase enda tujud mojutaksid lopptulemust, poleks ju katse kordamine erinevate teadlaste poolt voimalik - seda pannaks tahele.
Utleme nii, teadus maailma nii objektiivselt, kui vahegi voimalik - seetottu, kui maailmas oleks olemas koik need arvukad ja vahel lausa tobeduse piirimaile viidud ebateadused(nt. motete lugemine), siis oleks teadus esimene, kes seda maailmale kuulutaks.