Kuidas õppida usaldama inimest, kes su usaldust pettis

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

Kirjutan siia, sest kellelegi peab ju rääkima...

Pean alustama kahe aasta tagustest sündmustest.
Minu usaldust pettis mu mees kaks aastat tagasi, selleks ajaks olime koos elanud kolm aastat. Mis selleni viis... mees käis olulisel operatsioonil ja peale operatsiooni pool aastat, hakkas mulle ta käitumine ja olek kummaline tunduma, just käitumine teiste naiste suhtes, tundsin mingit seletamatut miskit.
Järgnes rääkimine, nutmine, suur suur tülitsemine, peale mida mees käis omapäi väljas ja käisin ka mina, mees saabus koju alles varahommikul, ta ei olnud midagi sellist kunagi enne teinud, tõusin voodist kõndisin ta jaki juurde, panin käe ühte ta jaki neljast taskust ja võtsin välja teatava asutuse tsheki, ma teadsin juba voodist tõustes koridori kõndides et see seal on. Teadsin isegi seda hetke mil see toimus, mina jõudsin koju temast varem, lamasin voodis und ei olnud, miski takistas mind talle helistamast, olin voodis ja tundsin mis toimub.
See oli mulle suur shokk, nii suur, et ma ei tahtnud seda endale tunnistada ja ma ei rääkinud sellest mehele üle aasta, mul oli kohutavalt raske, mehega rääkisime vaid niipalju, et mis temas küll muutuse esile kutsus ja mees ütles, et peale operatsiooni oleks ta nagu vabanenud millestki, mis teda siiani takistas väga ja mida ta varasest noorusest saati põdenud oli ning nüüd ongi kõik tema enda psüühikas kinni ja ta peab endaga tööd tegema, ütles et ka temal on väga raske, uskusin teda.
Tegin endaga tõsist tööd, et end tagasi saada, käisin regulaarselt psühholoogi juures, elasin mitu kuud nagu astraalkeha, kaotasin oma huumorimeele, hoidsin eemale oma sugulastest, tundus et kõik võivad mu elu ja rahu rikkuda kartsin kõiki ja kõike, vaid sõpradega sundisin end kohtuma ning pühendusin tööle ja ülikooli lõpetamisele - just see kõik andis mulle tasapisi tagasi eneseusu, ka mehe käitumine oli muutunud. Aga ikka veel hoidsin ma saladust, ma varjasin enda ja oma mehe eest tema petmist ja see sõi mind seesmiselt, see meenus ikka aeg ajalt. Mehega toimus nagu üksteise taasleidmine, saime oma suhtesse tagasi samasuguse kire, nagu see oli meie suhte alguses, jäin lapseootele, sündis meie laps, lõpetasin ülikooli, olin/olen õnnelik, mees oli/on õnnelik, kuni järgmise "musta auguni", mis tabab mind kaks korda aastas täpselt samal aastaajal, mil see valulik kogemus toimus täpselt samal kuul isegi. Nii ongi sain sellest valusast kogemusest eluks kaasa ärevushäire, mis kordub kuulise täpsusega iga aasta, see oli eelmisel aastal samal ajal ja on ka nüüd - see hakkab ligi hiilima vaikselt, kuni haarab mu täiesti oma võimusesse, ta täidab kõik mu sees ja ümber tühjusega, miski ei paku mulle enam rõõmu, on vaid piinav ja sööv ärevus, nutan tihti. On sõpru kes ei saa sellest isegi aru, ütlevad mulle sul on ju kõik hästi, ilus kodu armastav mees, imearmas laps.
Ma tean see ärevus kaasneb sellega, et usaldus on purunenud, aga kuidas küll seda taastada, seda ma ei tea. Olen vapper, ei söö rahusteid, kuigi arst need mulle kirjutas kunagi, teen endaga tööd, loen raamatuid, pool aastat tagasi lugesin raamatut "Vaimu tervendamine", olles lugenud kümme esimest lehekülge, sai mulle selgeks et ma pean mehele ära rääkima, et tean tema petmisest, rääkisin sellest mehele, see oli suur vabanemine, ma isegi oksendasin see päev, kõik tuli välja, mis oli aastaga sisse kogunenud, see oli tervenemine, saime lähedasemaks kui enne, suutsin taas nalja teha .... kuni praeguse hetkeni, sama hetkeni mis oli kaks aastat tagasi samal ajal samas kuus... ja ma olen taas mustas augus, nutan et ta nii mulle tegi. Tunnen et ei oska end ja oma peret hoida ja aidata, ma ei suuda olla 100% kohalolev ema oma lapselegi, olen praegu nii "ära"... mõtlen ja mõtlen...ootan et saaks täis kuu, et siis ehk taas hakkab mööduma.
Kas sellest üldse on võimalik vabaneda?
selline pikk jutt sai.......

Liitunud: 7 Märts 2004 Postitusi: 547

Raske küsimus, väga raske.
Mulle tundub, et sinus on hirm, et kui sa isegi andestad talle kõik mingiks ajaks ja suudad kuidagi usalduse uuesti üles ehitada, siis hirm, et see petmine võib uuesti aset leida ja sel korral sa ei suuda enam seda purunemist taluda, et see on see, mis praegu hetkel sind kurnab ja tekitab õudust? Hirm ühe võimaliku tuleviku ees?

Kindlasti on mingis mõttes teadmatusest kohutavam teadmisega, mis toimus, silmitsi seista. Sellele otse silma vaadata ja teha seda nii, et teised seda ei märka. Kuid samas, sa tead, mis on olnud ja sa suutsid uuesti püsti tõusta. Kõik muu võtabki aega - vabanemine ajaloo ahelast, kuhu sa end ise köitsid, lahti laskmine hirmust, vihast, pettumusest, murdumisest. Sündmuste loomulikust kulgemisest ei saagi ette rutata, anna aega endale oma haavade paranemiseks, sest nad on sügavad. Proovi ehk selleks ajaks eralduda oma igapäevasest elust mingil endale sobival moel. Ehk annab uuesti asjale teadvustatud silmavaatamine uut jõudu, et end vabadusse lasta?

Külaline

...

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

Täpselt, hirm see ongi, kuigi mõistusega tean, et hirmuks pole põhjust, aga hirm on ja ei kao, see hirm on suur ja õudne, nagu seisaks kikivarvul maailma serva peal ja kinni hoida pole millestki.
Olen püüdnud ennast rahustada ja selgeks mõelda, et olnud olukorra kordumisel, saaksin ma sellega hakkama, kuid kardan et saaksin hakkama vaid siis, kui seda inimest enam kunagi nägema ei peaks, meid aga seob meie laps. Nii keeruline, ma armastan ja vihkan teda üheaegselt, usaldan ja ei usalda üheaegselt. Olen õnnelik poole aasta kaupa, tänaseks päevaks on eelmine pool aastat mis mulle rahu anti mööda saanud ja siin ma nüüd oma mõtetega olen, samas see pool aastat mis oli olin rahulik, olin ka õnnelik, päevas korra käis hinge alt läbi õnnetunne, ma armastan oma peret, aga hirmul minna lasta ei oska.
See aeg mis pean elama koos hirmu ja tühjusega (u kuu aega) on nii meeletult raske, hommikul tõusta on juba raske, raske on kohtuda mehepoolsete sugulastega, keegi ei tea, kelellegi öelda ei saa, põhjus miks seda et teadsin petmisest oma mehe eest varjasin oli ka selles, et ma ei tahtnud näha ta haletsust ja süütunnet, ei tahtndu et ta olek sminuga koos vaid selletõttu, tahtsin näha kas ta on minuga koos mu enda tõttu ja ma tean et ta on, lihtsalt meid segab see asi mis oli.

Liitunud: 7 Märts 2004 Postitusi: 547

Aga kas selles kogemuses leidub ka midagi vajalikku? Enamasti on just suured katsumused need, mis nagu suured veskikivid jahvatavad meie elu uuele tasandile. Ühel päeval kui sa suudad möödunule vaadata selgelt ja uppumata tunnetekeerisesse, siis saad aru, milleks see vajalik oli, just see kogemus.
Senikaua, miks mitte tunda just seda, mis hetkel "torust" tuleb, kui ta tulla tahab, siis on parem ta välja lasta kui alla suruda ju? Veel parem kui suudaksid end ka natuke kõrvalt vaadata ja analüüsida toimuvat sel perioodil, näiteks üles kirjutada kõik ja see natukenegi endast sel moel välja saada. Järgmisel aastal on juba kergem, üks osake ületatud, läbi seeditud, selgeks tehtud ja toimunu teeb järjest vähem haiget.

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

Tõsi ta on, ma arvan, õigemini ma olen kindel, et tänu sellele kogemusele on meil imearmas laps, see teadmine lohutab tublisti. Meil ei olnud enne lapsesaamisplaani, vastu küll ka ei olnud, kuid kolme kooseluaasta jooksul seda ei juhtunud, võibolla oli vaja mingit muutust selleks, et laps tulla sai. Vanemateks ta meid valis, ju siis pidi nii minema.

Külaline

...

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

Yansay,
kõik väga õige ja ma püüangi seda teha iga päev hambad risti, mu liikumine on küll veidi piiratud, sest liigun ringi koos üheksakuuse tegelasega, kuid selleks ei peagi muidugi liikuma kaugele, et end liikuvana tunda. Olen siin kirjutamas ka selleks, et aidata teisi, mitte vaid ennast, sellistel aegadel kui endal on valus, on tahtmine aidata teisi, küsida sõpradelt kuidas neil läinud on või vastata mõnele teisele kurvale.

Tänan sind, et kordasid üle, et see kõik asub vaid minu sees, ka selles osas oman vahel kahtlusi, kardan et tunnen ja tajun ära mingeid teiste meeleolu kõikumisi, aga jah ma ei tohiks neid kohe nii tugevalt läbi lasta endast. Kuid üks pere, ühed inimesed, ühed kõikumised ja ühed tundumused, püüan end jalule aidata ka seekord oma pere pärast, mis tunnen mina, seda tunnevad ka nemad.

Külaline

...

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Kõik kaob. Kahjuks kaob hea ja õnneks kaob ka halb. Ainus mis on püsiv on pidev liikumine. On suur õnn, et meil on võimalus tajuda maailma, suhelda ja suhestuda teiste inimestega, avaneda läbi nende iseenda olemusse ja selles iseenda olemuses kogeda ühtsus kõige elavaga. Polegi muud kui see ,mis on TÄNA. SIIN. Ja Homme Tänast enam pole, sest tänane on saanud parimal juhul kenaks mälupildiks, mis toetab ja hoiab. Kõik, mis on sündinud, see ka kaob. Seetõttu tuleks elada TÄNA. Rõõmustada KÕIGE üle, mis praegu on olemas. Ja kui homme seda enam pole, rõõmustagem ,et elu on andnud võimaluse üldse kogeda, tunda, aista, tajuda olemasolevat. Sisuliselt hirm kaotuse ees põhineb ihaloomusel, sest tahame midagi omale ja seda omale saadut hoiame kramplikult "endale" - selle tegevusega oleme peatanud Elu Liikumise ja tulemuseks on Teadvuse-Igavikus Rändaja kannatus "seisvast " energiast. Ja kannatus kasvab senikaua kuni ühelhetkel ENAM lihtsalt ei VIITSI kannatada ja siis saab see lihtsalt otsa kas või juba otsuse läbi, et AITAB KÜLL. Kannatus justkui vihjaks meile - lase vabaks, vabane, puhasta/kasva, avardu, leia keskpunkt, millest kõik lähtub, ära peata liikumist...jne, jne.
Me kõik oleme ebatäiuslikud. Oleks me täiuslikud, poleks meil siin , maises kehas ,mingit erilist vajadust olla, vähemalt mitte kannatades sellest elus siin. See on võimas, kui nähakse ennast kõrvalt, kui nähakse sobimatut. Siis pole muud kui lihtsalt üritada sobivat järgida ja kui juhtub kukkumisi, siis kiiresti püsti, põlved puhtaks ja edasi. Loeb see, mida me õpime, mitte see kui "valesti" me elame/oleme.

Liitunud: 23 Mai 2006 Postitusi: 242

Mina isiklikult ei poolda mingit meditsiinilist keemiat ehk rahustit, kui on selline juhtum nagu siin. See on valus õppetund ja kogemus aga peaks saama ka ilma tuimestuseta need asjad läbi seedida. Maailmas on miljoneid naisi ja mehi, kes on kaotanud oma lähedased, lapsed, keda on petetud jne. Need on valitud õppetunnid - keegi ei ole ohver. Õppetunnid tuleb läbi seedida sest need on ju tegelikult võimalus maailma uuelt tasandilt vaadata.
Tänapäeva psühhiaatria ei ole veel aru saanud, et inimene on väga kihiline olend ja samas väga võimas olend. Rahustid kahandavad inimese väge endaga ise hakkama saada. Ta saab hakkama ja asjad lahenevad - kui seda TAHTA.
Arvan veel ühte asja - kui elada õndsas usus, et teine inimene näit. elukaaslane, on MINU OMA, siis on üks päev väääääga valus aru saada, et ega ikka ole. See on õppetundide õppetund - et inimesed lähevad ja tulevad ja et elu on muutumises.
Kui sul on raske, siis alati on see võimalus iseendale. Kui saaks negatiivse mõttemulli keerlemise hoo maha - siis on kergem aru saada, et selles hingekriisis suur potensiaal - aga sellest saab aru alles siis, kui on aru saadud Very Happy

. Aru saadud miks ja kuidas ....

Liitunud: 31 Dets 2004 Postitusi: 409 Asukoht: Tartumaa

Sellised probleemid vihjavad enese alahindamisele ja mitte täiskasvanu olemisele. Kui asi alguse sai oleks ju võinud iga kell uue mehe otsida või mehel näo täis sõimata. Praegugi oleks nagu väga olulised mees, sugulased, kõrvaltvaatajad. See hooti korduv hirm on ainult tulemus, mitte põhjus.

Lapse emana pead nii või teisiti olema peres keskses rollis ja kui õnnestub olla ise (mitte kellegi laps, kellegi abikaasa, kellegi sugulane) lähevad ka asjad paika. Jah, nii väikese lapse kõrvalt on see raske, aga laps kasvab ja kasva sinagi.

Liitunud: 3 Nov 2005 Postitusi: 613

Kas mehele tehti operatsiooni käigus ka vereülekanne? Ehk sai ta "midagi juurde"?

Miks klammerduda teise inimese külge ja siis rääkida endast kui vaprast olevusest, kes rahusteid ei võta. Miks sünnitada ebastabiilsesse koosellu laps. Miks elada oma elu nii suureks ängiks. Ehk siis selleks, et jõuda ühel päeval tõdemuseni, et kõik teised maailma naised peale sinu on sinu mehest emotsionaalselt vabad ja saavad suurepäraselt ilma temata hakkama?

Liitunud: 4 Mai 2007 Postitusi: 396 Asukoht: metsas

mina arvan, et ela ISEENDALE ja mitte oma mehele. Naudi iseennast ja oma last, tee seda, mis SULLE meeldib, aga mitte seda, mis mehele meeldib. jne jne...
Kui ka kooselu laguneb - pole meest, pole probleemi Very Happy

Ma olen vist feministiks muutunud Twisted Evil

Sinu heaolu peaks sõltuma ikka ainult sinust endast, aga mitte käima selle järgi, kas mehel on jooksuaeg või mitte. See pole mitte üleskutse, et ise peaksid hakkama ringi tõmbama, vaid et sa teeksid ja elaksid tõesti nii nagu südame sund on. Aga kui see süda ütleb, et ohverda oma hingerahu mehele - siis peaks vist veel edasi üritama kuni kopa ette viskab. Või mees muutub, ta vist noor ka alles.

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

Liisi kirjutas:

Mina isiklikult ei poolda mingit meditsiinilist keemiat ehk rahustit, kui on selline juhtum nagu siin. See on valus õppetund ja kogemus aga peaks saama ka ilma tuimestuseta need asjad läbi seedida. Maailmas on miljoneid naisi ja mehi, kes on kaotanud oma lähedased, lapsed, keda on petetud jne. Need on valitud õppetunnid - keegi ei ole ohver. Õppetunnid tuleb läbi seedida sest need on ju tegelikult võimalus maailma uuelt tasandilt vaadata.
Tänapäeva psühhiaatria ei ole veel aru saanud, et inimene on väga kihiline olend ja samas väga võimas olend. Rahustid kahandavad inimese väge endaga ise hakkama saada. Ta saab hakkama ja asjad lahenevad - kui seda TAHTA.
Arvan veel ühte asja - kui elada õndsas usus, et teine inimene näit. elukaaslane, on MINU OMA, siis on üks päev väääääga valus aru saada, et ega ikka ole. See on õppetundide õppetund - et inimesed lähevad ja tulevad ja et elu on muutumises.
....

Miks ma seekord st praegu psühholoogi juurde pole läinud ongi selles kinni, et toona psühholoogi juures käies, oli psühholoogipoolne nõuanne see teadmine vaid enda teada jätta. Ma ei tea võimalik, et psühholoog siis nägi meie suhtes edasist potensiaali, mina seda seekord ei näinud, ühesõnaga mulle tundus, et tema püüdis päästa meie suhet, mina püüdsin päästa iseennast ja sellest sain ka hiljem aru raamatut lugedes, kui palju halba olin endale teinud, et selle teadmisega elasin, oleksingi pidanud kohe selle endast välja karjuma, sest see mis minuga praegu on ei olegi vaid hirm, vaid ka allasurutud viha, mis aegajalt tõstab pead.
MINU OMAKS pole julenud ühtegi inimest pidada siin elus, olen kaotanud kolm lähedast inimest ja see on pannud mind mõtlema kahjuks selles stiilis, et miski pole püsiv. Nii et minu omaks pidamisega ei olnud probleemi, oli probleem usalduse purunemisega, usaldasin oma meest, ta on tegelikult hea inimene ja ka mul on omad vead, paras pagas minevikust, kes olen siis mina, et teda hukka mõista, tahtsingi teda mõista, aru saada temast, ju siis mõistmiseni veel mingi tee käimata.

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

Midsummer kirjutas:

Kas mehele tehti operatsiooni käigus ka vereülekanne? Ehk sai ta "midagi juurde"?

Miks klammerduda teise inimese külge ja siis rääkida endast kui vaprast olevusest, kes rahusteid ei võta. Miks sünnitada ebastabiilsesse koosellu laps. Miks elada oma elu nii suureks ängiks. Ehk siis selleks, et jõuda ühel päeval tõdemuseni, et kõik teised maailma naised peale sinu on sinu mehest emotsionaalselt vabad ja saavad suurepäraselt ilma temata hakkama?

Meie last vaadates, ei suuda ma mitte kuidagi mõelda "MIKS", ei suuda ja kõik, ainus mis last vaadates mõtlen, et justnimelt, nii pidigi ja olen endiselt arvamusel, et see valulik õppetund oli isegi väärt toimuma, sest nüüd on meil imeline laps.

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

Ülis kirjutas:

Sellised probleemid vihjavad enese alahindamisele ja mitte täiskasvanu olemisele. Kui asi alguse sai oleks ju võinud iga kell uue mehe otsida või mehel näo täis sõimata. Praegugi oleks nagu väga olulised mees, sugulased, kõrvaltvaatajad. See hooti korduv hirm on ainult tulemus, mitte põhjus.

Lapse emana pead nii või teisiti olema peres keskses rollis ja kui õnnestub olla ise (mitte kellegi laps, kellegi abikaasa, kellegi sugulane) lähevad ka asjad paika. Jah, nii väikese lapse kõrvalt on see raske, aga laps kasvab ja kasva sinagi.

Väga õigesti kirjutatud, nii ongi, olengi saanud selle minevikusolnu tulemusena hirmu, sellise hirmu, et ei julge alati avaldada oma arvamust, kardan et mis siis minust mõeldakse, põen seda väga kui julgen kellelegi sugulasele öelda, mis mina asjast arvan, kuigi viimati tegin ka selles suhtes suure edasimineku ja oskan nüüd end veidi rohkem kehtestada.

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

Ütlen veel seda, oleks ma teadnud, et seda foorumit lugedes, nii palju vastuseid leian, poleks mul vaja olnudki seda teemat eraldi püstitada. Tänan teid kõiki, kes te siia aegade jooksul kirjutanud olete, ka minule on sellest täna palju palju abi.

Liitunud: 3 Nov 2005 Postitusi: 613

Imin kirjutas:

Midsummer kirjutas:

Kas mehele tehti operatsiooni käigus ka vereülekanne? Ehk sai ta "midagi juurde"?

Miks klammerduda teise inimese külge ja siis rääkida endast kui vaprast olevusest, kes rahusteid ei võta. Miks sünnitada ebastabiilsesse koosellu laps. Miks elada oma elu nii suureks ängiks. Ehk siis selleks, et jõuda ühel päeval tõdemuseni, et kõik teised maailma naised peale sinu on sinu mehest emotsionaalselt vabad ja saavad suurepäraselt ilma temata hakkama?

Meie last vaadates, ei suuda ma mitte kuidagi mõelda "MIKS", ei suuda ja kõik, ainus mis last vaadates mõtlen, et justnimelt, nii pidigi ja olen endiselt arvamusel, et see valulik õppetund oli isegi väärt toimuma, sest nüüd on meil imeline laps.

Jah aga see imeline laps vajab stabiilseid vanemaid.

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

Tsiteerin::

Jah aga see imeline laps vajab stabiilseid vanemaid.

Ma arvan, et laps vajab ausust, ükski inimene ei suuda alati olla stabiilne nagu ei suuda alati olla positiivne ja heas tujus, lapsega tuleb sellest rääkida, mina rääkisin oma lapsega täna, ütlesin talle et ärgu võtku hinge, emmel on endal üks mure ja küll läheb üle, istusime põrandal ja rääkisime tükk aega.

Liitunud: 29 Veeb 2004 Postitusi: 444 Asukoht: Mustamäe

Väga palju õpetajaid. Nii palju kui on Inimesi, nii palju ka arvamusi. Õieti näeb ju iga õpetja selles stooris seda, milline on tema ise, millised reaktsioonid tal tekivad selle stoori suhtes.
Iga raskus elus on Õppetund millegi poole, mida inimene peab ise endas leidma ja edasi minema. Nii nagu pole ühesuguseid inimesi, nii pole ka ühesuguseid Õppetunde. Ise olen elu jooksul õppinud, et on vale otsida Varjupaika asjades ega teistes inimestes. Enda identifitseerimine läbi teise inimese a'la MINU mees jne viib ainult kurbusesse, sest miski pole püsiv ei MINU ega mees.

Selle kohta ütlevad budistid: ära otsi sansaarast õnne ega rahu, seda pole seal, vaid asu Virgumise teele.

Mis puutub psühholoogide ja psühhiaatrite juures käimisse, siis enamus ei aktsepteeri elu, kui ravimatut haigust. Vaid käsivad rõõmustada Very Happy

Need, kes on ise ka mõistnud, et Hinnaline Inimelu on avaram kui psühhiaatri uksetagune, sõidavad Indiasse õpetusi saama näiteks...

Aga kui juba elu õpetamiseks läks, siis soovitaksin pöörata tähelepanu sellele kellel on MINU mees ja MINU hirm...

Igaljuhul tunnen Sulle kaasa ja armastagem KÕIKI inimesi ja ka loomi ja Vikker võib öelda, keda veel Cool

Liitunud: 23 Mai 2006 Postitusi: 242

Laps valib ise endale vanemad. Ja oma uut elu planeerides teatakse täpselt - mis potensiaali avardumiseks omavad valitud vanemad. Laps on hing - kes otsib kogemusi. Sellest aga siin selles maailmas kolmemõõtmelise mõtlemisega aga ei pruugi aru saada. Me kõik oleme ju oma "kiiksudega" - kellel nähtavamad - kellel varjatumad.

Liitunud: 23 Mai 2006 Postitusi: 242

"Need, kes on ise ka mõistnud, et Hinnaline Inimelu on avaram kui psühhiaatri uksetagune, sõidavad Indiasse õpetusi saama näiteks... "

Njahh... kuid kõik õpetused on ju meie enda südames.
"Õnn ei asu mägede taga, ega kaugete merede randadel,
ta öösiti su padja all magab ja päeviti kõnnib su kandadel"

Liitunud: 29 Veeb 2004 Postitusi: 444 Asukoht: Mustamäe

Liisi kirjutas:

"Need, kes on ise ka mõistnud, et Hinnaline Inimelu on avaram kui psühhiaatri uksetagune, sõidavad Indiasse õpetusi saama näiteks... "

Njahh... kuid kõik õpetused on ju meie enda südames.
"Õnn ei asu mägede taga, ega kaugete merede randadel,
ta öösiti su padja all magab ja päeviti kõnnib su kandadel"

Tuhande miiline tee algab jalatalla alt, ütleb Daodejing. Võib ka India endale voodisse kutsuda või Sai Baba endale kaissu võtta... Very Happy

Elu tuleb haardest vabastada, muidu MINA ja MINU OMA kägistab selle õie lihtsalt ära...

Liitunud: 22 Mai 2007 Postitusi: 16

[quote="Kuu"]

Liisi kirjutas:

"
Elu tuleb haardest vabastada, muidu MINA ja MINU OMA kägistab selle õie lihtsalt ära...

Ehee

Aga kuidas siis oleksin saanud kirjutada, et üks mees tegi haiget ja üks hirm siin ka koos minuga, mitte et nad minu omad oleksid, naljakas, vaata siis kuidas meid on õpetatud end väljendama või oleme ise õppinud end nii väljendama, et kõike läbi enda ja MINU.

Tegelikult sain muidugi aru, mis sa öelda tahtsid ja püüan seda järgida.

Liitunud: 23 Mai 2006 Postitusi: 242

Ma vabandan - võibolla on see ebasobiv siin selline märkus teha, aga minu arvates on see silmakirjalik, et armastagem kõiki inimesi.... Ma saan aru, et see on unistus, ideaal aga KÕIKI inimesi ei saa armastada... saab aktsepteerida - isegi see on elutöö. Armastada saab kõiki ainult siis, kui armastad ka ennast sajaprotsendiliselt - kogu mäluga mineviku endast ja oma tegudest ja oma egost - nii mineviku egost kui praegusest.
Nii lihtne on öelda et aktsepteerin ju ja armastan ju ja võtta käest kinni ja kuulda inglitrompeteid..... Aga minu arvates on seda lihtsalt lihtne öelda...

Miks ma praegu siin turritan - on sellepärast, et kindlasti olen ma sallimatu Very Happy

....Sallimatu iseenda silmakirjalikkuse suhtes ja veel saja muu asja suhtes Smile

Ma üritan endale tunnistada - kus minu ego välja lööb - ja eks sealgi ole juba suur samm aktsepteerimise suunas.

Liitunud: 7 Märts 2004 Postitusi: 547

Tegelikult ongi ju hea, et kõigi arvamused nii erinevad on. See on nagu näeks tõde 10st erinevast küljest korraga. Pole vaja neid üksteisele vastandada, sest nad on lihtsalt erinevad vaatenurgad ning x-i vaatenurgast ei pruugigi b-e vaatenurk paista. Aga kindlasti on huvitav end sellest paigalseisust ja kinnitunud arusaamadest mõneks ajaks lahti kiskuda...meil kõigil. Very Happy

Liitunud: 4 Mai 2007 Postitusi: 396 Asukoht: metsas

Liisi kirjutas:

"Õnn ei asu mägede taga, ega kaugete merede randadel,
ta öösiti su padja all magab ja päeviti kõnnib su kandadel"

Kelle salm see on?
Teada-tuntud asi ju, kuid hästi ilusti öeldud.

Liitunud: 3 Nov 2005 Postitusi: 613

Imin kirjutas:

Tsiteerin::

Jah aga see imeline laps vajab stabiilseid vanemaid.

Ma arvan, et laps vajab ausust, ükski inimene ei suuda alati olla stabiilne nagu ei suuda alati olla positiivne ja heas tujus, lapsega tuleb sellest rääkida, mina rääkisin oma lapsega täna, ütlesin talle et ärgu võtku hinge, emmel on endal üks mure ja küll läheb üle, istusime põrandal ja rääkisime tükk aega.

Loomulikult vajab laps ausust. Aga kuidas öelda lapsele, et isa tõmbab ringi ja emme on sellepärast ebastabiilne.

Mulle näib, et on võimalik sellist situatsiooni ka kaldega nautida, kannatan ja tunnen, et elan; võitlen, sest olen hea naine ja hea ema; olen aus, sest hea naine on aus jne jne. Kui selline elu sobib.

Külaline

...

Liitunud: 4 Sept 2006 Postitusi: 351

Mida tähendab õieti usalduse petmine?

Kui avastan, et teine inimene ei olegi selline, nagu ma tahaks, et ta oleks?
Tema muutus ja valmistas mulle sellega pettumuse? Kas ta siis ei tohtinud muutuda või?
Et tema enda siseheitlused ja eneseotsing on talle tähtsamad kui mina?
Ja et ma ei olegi tema elus kõige tähtsam ?

Eks see teeb haiget jah (küll minagi juba seda tean Crying or Very sad

), aga lõhnab ikkagi tugevalt ... mmm... egoismi järele...?

Liitunud: 7 Märts 2004 Postitusi: 547

sõps kirjutas:

Mida tähendab õieti usalduse petmine?

Kui avastan, et teine inimene ei olegi selline, nagu ma tahaks, et ta oleks?
Tema muutus ja valmistas mulle sellega pettumuse? Kas ta siis ei tohtinud muutuda või?
Et tema enda siseheitlused ja eneseotsing on talle tähtsamad kui mina?
Ja et ma ei olegi tema elus kõige tähtsam ?

Eks see teeb haiget jah (küll minagi juba seda tean Crying or Very sad

), aga lõhnab ikkagi tugevalt ... mmm... egoismi järele...?

ma ütleks, et usalduse petmine on kahe inimese omavahelise kokkuleppe rikkumine. väga paljud räägivad suhte alguses, et mis on ja mis ei ole lubatud. kui üks rikub enda osalusel seatud reegleid teise osapoolega seda eelnevalt arutlemata, siis seda võibki usalduse petmiseks nimetada.

Liitunud: 29 Veeb 2004 Postitusi: 444 Asukoht: Mustamäe

sagi kirjutas:

sõps kirjutas:

Mida tähendab õieti usalduse petmine?

Kui avastan, et teine inimene ei olegi selline, nagu ma tahaks, et ta oleks?
Tema muutus ja valmistas mulle sellega pettumuse? Kas ta siis ei tohtinud muutuda või?
Et tema enda siseheitlused ja eneseotsing on talle tähtsamad kui mina?
Ja et ma ei olegi tema elus kõige tähtsam ?

Eks see teeb haiget jah (küll minagi juba seda tean Crying or Very sad

), aga lõhnab ikkagi tugevalt ... mmm... egoismi järele...?

ma ütleks, et usalduse petmine on kahe inimese omavahelise kokkuleppe rikkumine. väga paljud räägivad suhte alguses, et mis on ja mis ei ole lubatud. kui üks rikub enda osalusel seatud reegleid teise osapoolega seda eelnevalt arutlemata, siis seda võibki usalduse petmiseks nimetada.

aga võib olla on Lepingu ennetähtaegseks ja erakorraliseks ülesütlemiseks põhjus...kõik on püsitu, kõik muutub...hing saab haiget, siis kui ta ei lähe muutustega kaasa, vaid püüab kasutult otsida turvalisust sealt, kus seda ei ole...püsituses ei ole turvalisust... turvalisust ei ole inimestes... inimesed näivad meile meie meelte projektsioonis, sellistena, millistena ME neid näha TAHAME aga mitte sellistena, millised nad enda jaoks on või tahaksid olla...

Probleem on siin selles, et Ego ei taha loobuda oma meeles olevast kujutisest mehest, kes on Tema ainuomandus. Probleem ja ka hingevärin algab sealt, kus MA ja MINU oma.

Liitunud: 7 Märts 2004 Postitusi: 547

Kuu kirjutas:

Tsiteerin::

aga võib olla on Lepingu ennetähtaegseks ja erakorraliseks ülesütlemiseks põhjus...kõik on püsitu, kõik muutub...hing saab haiget, siis kui ta ei lähe muutustega kaasa, vaid püüab kasutult otsida turvalisust sealt, kus seda ei ole...püsituses ei ole turvalisust... turvalisust ei ole inimestes... inimesed näivad meile meie meelte projektsioonis, sellistena, millistena ME neid näha TAHAME aga mitte sellistena, millised nad enda jaoks on või tahaksid olla...

Probleem on siin selles, et Ego ei taha loobuda oma meeles olevast kujutisest mehest, kes on Tema ainuomandus. Probleem ja ka hingevärin algab sealt, kus MA ja MINU oma.

Millel või kellel ei oleks põhjust, mis/kes ei muutu? Antud olukorras on pettumise põhjuseks tunne, et ühised kokkulepped ei oma tähtsust - ühele osapoolele. Teise osapoole reaktsioon sellele on inimlik ja milline inimene oleks egota?

Liitunud: 29 Veeb 2004 Postitusi: 444 Asukoht: Mustamäe

sagi kirjutas:

Kuu kirjutas:

Tsiteerin::

aga võib olla on Lepingu ennetähtaegseks ja erakorraliseks ülesütlemiseks põhjus...kõik on püsitu, kõik muutub...hing saab haiget, siis kui ta ei lähe muutustega kaasa, vaid püüab kasutult otsida turvalisust sealt, kus seda ei ole...püsituses ei ole turvalisust... turvalisust ei ole inimestes... inimesed näivad meile meie meelte projektsioonis, sellistena, millistena ME neid näha TAHAME aga mitte sellistena, millised nad enda jaoks on või tahaksid olla...

Probleem on siin selles, et Ego ei taha loobuda oma meeles olevast kujutisest mehest, kes on Tema ainuomandus. Probleem ja ka hingevärin algab sealt, kus MA ja MINU oma.

Millel või kellel ei oleks põhjust, mis/kes ei muutu? Antud olukorras on pettumise põhjuseks tunne, et ühised kokkulepped ei oma tähtsust - ühele osapoolele. Teise osapoole reaktsioon sellele on inimlik ja milline inimene oleks egota?

Egota inimene on Tee realiseerinud ja seetõttu pole ka enam Inimlik.
Kõik, mis on seotud Inimlikkusega on vähemal või rohkemal määral Kannatus. Enesehaletsus ja omakasupüüdlikkus on Kannatus ja see ei lõpe enne, kui ei lõdvene Ego haare. Igal Tagajärjel on Põhjus ja igal Põhjusel on Tagajärg. Selle asemel, et otsida abi härra Katkise Usalduse ravimiseks, mis on idee fix kellegi piinatud meeles, võiks minna ja jagada kõigile võõrastele lastele Vabaduse Väljakul komme ja nautida Ilusat
Ilma...
Et härra Katkine Usaldus, mis juba elab meeles oma elu ja millele Ego annab Väge
ei muutuks luupainajaks, siis kokkuvõtlikult nagu Yansay soovitas.. ÕUE !

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 699

Ma olen juba nii vana küll, et võin südame rahuga öelda.....dont worry , be happy!!
Elu ka nii tõsine ei ole, nagu Sina arvad....ja mina näiteks isiklikult pole veel kohanud ühtegi asendamatut inimest, mis ei tähenda muidugi, et inimesi ei tohiks hoida ja tahata neid usaldada. Elus on nii palju muid asju mille pärast muretseda....lapse tervis, vanemate heaolu....mingi uue asja õppimine, uue tunde kogemine, kauni inimesega tutvumine....
Elu pole nii traagiline ja oma õnne ei saa ehitada ainult kitsale rajale!

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 699

Noh, kui minna väga filosoofiliseks siis Smile

....elu ja suhted on nagu raamatud. Mõnda raamatut alustad ja ei suuda lõpetada; mõne loed küll lõpuni, aga kunagi ei kisu see sind uuesti end kätte võtma ja mõnda raamatut loed mitu korda ning huviga!! Rolling Eyes

Liitunud: 6 Märts 2004 Postitusi: 515

Huvitaval kombel on elu selline, et inimene, keda tuleks jäägitult usaldada, saab osaks kõige enam varjamist ja salgamist ... et mitte talle haiget teha või et mitte tüli üles kiskuda. Eriti noorena on väga raske mõista, et teine inimene sinu kõrval ei ole sinu oma.Nagu ütleb Toomas Paul oma imeilusas raamatus "Palved", et ära tee oma armastusest kütket. Alati on valik sinu, kellega oled valmis oma elu jagama ja millistel tingimustel. Meie pere üks sõpradepaar elas sedasorti elu, et mehel oli lai vabadus käia paljude naistega oma abielu kõrvalt, isegi üks laps väljaspool abielu saada. Ometi ütles ta naine, et sellist armastust nagu neil, pole kellelgi teisel. Ja ta jäi oma mehe kõrvale surmani, mees aga kurvastas kogu südamest tema kaotuse puhul. Nii et õppigem andeks andmist ja mõistmist, kuna inimesed on erinevad oma loomult, temperamendilt, eetikalt, isegi armastamise oskuselt.

Liitunud: 4 Sept 2006 Postitusi: 351

Kuu kirjutas:

turvalisust ei ole inimestes...

Võtta kelleltki lubadusi ja rajada oma turvalisus nendele on nagu liivale ehitatud maja - mõnus, meeldiv, soe, aga ükskord kukub kokku niikuinii.

Lubadusi tulevikuks võtan ikka selleks, et tagada MINU heaolu ka tulevikus, et kui ELU toob omad muudatused ja need mulle ei meeldi, siis oleks mul millegi külge klammerduda. See oleks nagu mingi sunnimeetod teise inimese käitumise määramiseks (sa ei tohi nii teha, sa ju lubasid mind igavesti armastada!). Aga... kas ette hoiatades või mitte, muutustest ei pääse keegi.
Võimalik, et kui õpiksin seda tarkust ka elus rakendama Embarassed

, siis lahkuks hing kehast. Kui ajakirjandust uskuda, siis kaks sümpaatset tuntud inimest, Dan Põldroos ja Dajan Ahmet (rahu neile), lahkusid elust mitte palju peale seda, kui olid tunnistanud, et on oma eluga hetkel vägagi rahul.

Külaline

...

Liitunud: 7 Märts 2004 Postitusi: 547

Selleks, et järgmisesse klassi minna, selleks peab enne selle klassi lõpueksami ära tegema ja mitte õppimine, õppetükist kõrvale viilimine, unustada proovimine, ei ole selle õppimine.

Ei ole samuti vaja sama viga teha uuesti ja uuesti, aga mingid järeldused peab tegema, sest muidu tuleb sama õppetükk uuesti ja hullemana. Just see ärajooksmine ja asja mitte lahendamine tõmbab uusi sarnaseid raskuseid ligi.

Aga see on vaid minu nägemus, mille leidsin sobiva siia kõrvale paigutada Smile

Liitunud: 3 Nov 2005 Postitusi: 613

Tsiteerin::

Su jutt pole ju mitte usaldamatusest, vaid Su ootusest, et kohe-kohe juhtub midagi halba. Selle tundega on vaja tegeleda ja mitte usaldamatusega. Tegeleda sellega, et see tunne hakkaks hääbuma.

Muretsemine on kui palve ning saame, mida küsime. Saame seda, mida usume ja kardame, igaüks võib ise seda jälgida ja selle paikapidavust praktiseerida.

Tsiteerin::

Ole oma elule hea õpilane ja mine nüüd elukoolis järgmisse klassi. Mine sinna, ollles targem, tugevam ja sotsiaalselt haritum kui olid seni. Sa suudad seda teha. Ja järgmisel kevadel suudad Sa veelgi rohkem, siis enam ei tule seda ängistust, neid kahtlusi, neid halva ootusi.

Ei saa ju minna, kui ei ole jõudnud arusaamisele, õppetükki omandanud. Igaüks saab vastavalt oma vajadustele/tasemele. Üle oma varju ei hüppa meist keegi.

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

Inimesel on ilus kristallvaas, veatu, särav, kõiki spektrivärve peegeldav.
Kord juhtub õnnetus ja vaas puruneb - üsna mitmeks killuks. Kahju on. Inimene võtab ma kauni, hinge rõõmustanud eseme ja lapib ta kokku. Igasuguseid toredaid vahendeid ja liime on selleks leiutatud. Aga paraku - praod jäävad ju nähtavale. Vaasi kuju saab endiseks taastada, mõne nurga alt on võimalik näha ka endist sära, peegeldust, värvide mängu. Kuid pragude kohad on ja jäävad. Jäävad seniks, kuni vaasil on elu- ja kasutusiga.
Kas osta uus täiuslik vaas või leppida vanas vaasis näha olevate lappimispragudega?

Liitunud: 3 Nov 2005 Postitusi: 613

chela kirjutas:

Inimesel on ilus kristallvaas, veatu, särav, kõiki spektrivärve peegeldav.
Kord juhtub õnnetus ja vaas puruneb - üsna mitmeks killuks. Kahju on. Inimene võtab ma kauni, hinge rõõmustanud eseme ja lapib ta kokku. Igasuguseid toredaid vahendeid ja liime on selleks leiutatud. Aga paraku - praod jäävad ju nähtavale. Vaasi kuju saab endiseks taastada, mõne nurga alt on võimalik näha ka endist sära, peegeldust, värvide mängu. Kuid pragude kohad on ja jäävad. Jäävad seniks, kuni vaasil on elu- ja kasutusiga.
Kas osta uus täiuslik vaas või leppida vanas vaasis näha olevate lappimispragudega?

Kas on eetiline väljuda suhtest? Olen selle peale väga palju mõelnud. Loodan, et on.

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

Midsummer kirjutas:

Kas on eetiline väljuda suhtest? Olen selle peale väga palju mõelnud. Loodan, et on.

Kas on eetiline teha nägu, et usaldad ja et kõik on endist viisi, kui sees kogu aeg midagi närib, kui suhet varjutab kahtlus ja usaldamatus?
Kõik suhted on meie karmaeksamid. Kui seda seekord ei sooritata, siis suunatakse kunagi ikkagi uuele ringile, kuni karmalised põhjused, mis need inimesed kokku on viinud, on lahendatud.
Suhtest on põhimõtteliselt võimalik väljuda ka nii, et ei jää enam lahendamata "sabasid".

Liitunud: 3 Nov 2005 Postitusi: 613

chela kirjutas:

Midsummer kirjutas:

Kas on eetiline väljuda suhtest? Olen selle peale väga palju mõelnud. Loodan, et on.

Kas on eetiline teha nägu, et usaldad ja et kõik on endist viisi, kui sees kogu aeg midagi närib, kui suhet varjutab kahtlus ja usaldamatus?
Kõik suhted on meie karmaeksamid. Kui seda seekord ei sooritata, siis suunatakse kunagi ikkagi uuele ringile, kuni karmalised põhjused, mis need inimesed kokku on viinud, on lahendatud.
Suhtest on põhimõtteliselt võimalik väljuda ka nii, et ei jää enam lahendamata "sabasid".

Kuidas lahkuda nii, et ei jääks sabasid? Kui kahe inimese vahel on palju raskeid tundeid? Kui teine inimene on näiteks pidev etteheide, et sa ei taha mind, sa ei armasta mind jne jne ja lõpuks tunned, et nii ongi, et on jäänud vaid hoolimine ja harjumus aga mehe ja naisena enam elada ei taha. Kuidas minna nii, et sabasid ei jääks?

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

Midsummer kirjutas:

Kuidas minna nii, et sabasid ei jääks?

Läbi tingimusteta andestamise.
Enda sügava analüüsimise abil. Kes on tegelikult see, kelles on need segavad emotsioonid? Kes on see, kes tegelikult solvub ja tunneb ennast ahistatu ja kõrvalejäetuna ja solvatuna jne. Ilmselt jõuame siis ikka oma minatundeni. Mu lugupeetud MINA valitseb mind, annab mulle "nõu", püüab otsustada, mis hea, mis halb.

Minek ja kiindumusest/takerdumisest ülesaamine võtab aega. Samuti jõudmine mõistmiseni, et kõik on püsimatu - sealhulgas ka kõik emotsioonid, tunded, kiindumused, vahekorrad. Aega võtab ka teise poole mõistmine, tema motiividest ja tunnetest arusaamine. Ja siis sellelt ühiselt pinnalt mõistliku lahenduse leidmine.

Aga eks neid võimalusi ole ju mitmeid, mis sobib ühele paremini, mis teisele. Peamine on siinjuures vihatunnete ületamine. Olgu või ühepoolselt.

Liitunud: 3 Nov 2005 Postitusi: 613

Midsummer kirjutas:

Kuidas minna nii, et sabasid ei jääks?

chela kirjutas:

Läbi tingimusteta andestamise.
Enda sügava analüüsimise abil. Kes on tegelikult see, kelles on need segavad emotsioonid? Kes on see, kes tegelikult solvub ja tunneb ennast ahistatu ja kõrvalejäetuna ja solvatuna jne. Ilmselt jõuame siis ikka oma minatundeni. Mu lugupeetud MINA valitseb mind, annab mulle "nõu", püüab otsustada, mis hea, mis halb.

Isiklikult olen takerdunud alati seal, et see MINA justkui otsiks kergemat väljapääsu, teeb teisele inimesele haiget ja ei arvesta teistega - nii jõudes süütundeni. Iseenesest millest siis ennast vabaks võtta kui ME JU TEGELIKULT OLEME VABAD ja ise oleme endale "sunni", "kohustused" võtnud toimida suhtes ühel või teisel viisil. Tegelikult on ju inimesel õigus minna - kui me ei saa teist inimest omada, siis ei oma see teine ka esimest.

Liitunud: 2 Sept 2005 Postitusi: 90

Kuidas õppida usaldama inimest, kes su usaldust pettis

Minu soovitus sulle on mitte raisata oma aega mitteolulistele asjadele nagu seda on „õppida usaldama teist inimest”. See on täiesti mõttetu tegevus. Õppides kedagi usaldama tuleb asjade püsimatuse tõttu kord paratamatult päev, kus see keegi teine sinu usaldust kuritarvitab. Selle asemel õpi usaldama iseennast. Ja kui sa oled õppinud usaldama ennast, ei ole sulle enam oluline see, kas teine inimene sind petab või mitte.

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

arvo kirjutas:

Selle asemel õpi usaldama iseennast. Ja kui sa oled õppinud usaldama ennast, ei ole sulle enam oluline see, kas teine inimene sind petab või mitte.

Jah, meie ebakindluse ja kannatuste põhjus on sageli just suhtumine, et tuleb keegi "väljast" ja lahendab meie probleemid. Meid on õpetatud lootma millelegi välisele, meile on kasvatusega sisendatud, et välisest on võimalik leida tuge, et välises on midagi püsivat, usaldatavat. Ja kui elu näitab, et see pole nii, siis oleme pettunud, kannatame jne.
Kui julgeme usaldada oma sisemist tugevust ja sellele toetuda, siis sedalaadi probleemid kaovad varem või hiljem.