LAHKUMINEK TAGAJÄRGEDEGA?

Liitunud: 17 Mai 2005 Postitusi: 47 Asukoht: tempel

Hei,minul on tekkinud küsimus,millele ootan küll vastuseid,olgu nad siis millised iganes.Olen lahus laste isast mõned aastad ja mõnda aega juba on mul sõber.Ise ma kokku ei puutu laste isaga,suhtleme äärmisel vajadusel lastesse puutuvas küsimuste asjus.Olen paika pannud tingimused,mida võib ja mitte lastele ja lastega,kuna kasvatan neid üksi,toetust temalt pole mingisugust.Seni on kokkulepped toiminud.Ise olen arvamusel,et nii vähe kui võimalik neil kokku saada,nii palju,kui vajalik,peale ma lapsi ise ei suru talle.Tahe neid näha ja nendega olla peaks tulema seestpoolt.Isa juures käivad nad mõne kuu tagant,vahel saavad kokku ka korra kuus.Lapsed on aktsepteerinud seni sellist kokkulepet ja mingit tralli selle üle pole.On inimesi,kes ei pea õigeks laste isa juures mitmepäevast käimist,et piisab kui päev seal ja aitab.Samas,kui pole isa mingi kriminaal ega alkohoolik,kes annaks halba eeskuju-ei tohiks ju probleem see seal olek mitu päeva olla.Kuidas oleks õigem?Öeldakse,et katkestamata sidemed sügavamal tasandil segavad naisi uut elu alustamast.Aga kui endal pole mingit kokkupuudet selle inimesega ja olen sisimas palju tööd teinud endaga,et lahti lasta endast see minevik ja andestanud inimesele ja tunnen end tõesti ise vabana möödunust?

Liitunud: 2 Apr 2004 Postitusi: 95

hmm, vb selle sôbraga rääkida ja talle selgitada oma tundeid ja seisukohti? iseenesest täiesti usutav ja tôenäoline, et ta end ebakindlalt tunda vôib, mis on tegelikult ju ka inimlik, sest keegi meist pole ideaalne ega täiuslikult valgustatud ning hirmud ja kahtlused kipuvad môistmisvôimet môjutama, aga kui ta on arusaajam inimene, siis peaks ta suutma näha, et tegelikult ei ohusta see midagi ning üldse peaks tegelikult vb lastelt küsima, et mida nemad tahaksid, kui nemad tahavad isaga edasi suhelda, siis peaks ju ka tema aru saama, et oleks vale neil see lihtsalt niisama ära keelata. et jah, vb natuke arutada seda teemat sôbra ja lastega jne...

Liitunud: 1 Märts 2004 Postitusi: 224

Tunnen üht isa, kes on hiljem öelnud, et ta suurim viga peale lahutust oli see, et ta oma lapse elust välja astus. Ise. Teadlikult. Tahtes lapsele parimat. Soovides, et laps saaks kiinduda oma "uude isasse".
Aga laps, kes nüüdseks on täiskasvanud, mäletab seda aega kui üht kurvemat oma elus. Sest see laps ei saanud aru, miks isa ta maha jättis. Miks ta isegi sünnipäevakaarte enam ei saatnud? See laps sai kuidagimoodi aru et ema ja isa elavad lahus aga miks teda ennast enam omaks ei peetud, see ei mahtunud pähe.
Praegu see vanem ja see laps suhtlevad, ammu juba. Nad on teineteise jaoks olemas. Koos on paksust ja vedelast läbi käidud ja side on endiselt tugev. Ja see toonane näib neile kui üks suur arusaamatus.
Omamoodi vajalik aeg oli seegi nende kahe jaoks.

Selle mätta otsast vaadatuna tundub, et lapse vanemad on ta vanemad ka siis kui nad enam koos ei ela.
Loomulikult oleks ideaalne ja uue partneri vastu aus vanad sidemed lõpetada enne kui uut suhet alustada.
Aga lapsevanemate omavahelisi suhteid ei saa segi ajada laste ja vanemate suhetega.
Sest side lapse ja vanema vahel on - side lapse ja vanema vahel. See tähendab, et nad suhtlevad ise. Omavahel.

Liitunud: 27 Veeb 2004 Postitusi: 68

Suur mees versus väikesed lapsed?
Veidi nagu ebavõrdne võitlus. Lased sa sel tõesti juhtuda? Lapsed on niigi sunnitud elama koos võõra inimesega, keda nemad oma ellu ju ei ole valinud. Ja nüüd on üles tõstetud veel küsimus nende "tagala" nõrgestamisest, selle vähesegi äravõtmisest mis veel päris "oma" on. Peab ikka lastel ahvikannatus olema. Ja usk. Ja lootus. Tegelikult lihtsalt armastus. Tingimusteta.

Oh, küll on hea, et ise enam laps ei ole ja ei pea kannatama suurte inimeste terrori all.

P.S. Preestrinna, need sõnad on öeldud valu ja häbiga omaenda südames, mitte teistele näpuga näidates.

Liitunud: 15 Märts 2004 Postitusi: 50

Kas sa laste käest oled küsinud, mida n e m a d tahavad? Nad võivad senist elukorraldust aktsepteerida, aga mis nad südames tunnevad? Ära lõhu nende sidet isaga, ükskõik kui mõttetu see side sinu jaoks ka tundub. Sinul ei ole seda vaja, aga neil on. Väga on vaja. See peaks küll olema teema, kus uuel elukaaslasel sõnaõigust ei ole. Annad aga järele ja ühel hetkel avastad, et ei või ise varsti suhelda ka oma sõbrannade, ema, koeraga... Armukadedus on üks kole asi. Sad

Liitunud: 10 Apr 2004 Postitusi: 117

preestrinna kirjutas:

...Kuid sõber arvab,et parem,kui poleks lastel mingit kokkupuudet isaga,kui oleme ta elust väljas,siis lõplikult.

Su sõbral on väga tugev vajadus omastada see, mis talle ei kuulu. Laughing

Ära lase sel toimuda, sest kindlasti peab lastel olema sõnaõigus. Lapsed on antud meile vaid laenuks ja nad pole isegi meie (naiste) omad , kuigi mingil eluperioodil on meiega väga tihedalt seotud ja tundub, et nad on osa meist lausa füüsiliselt.

Liitunud: 17 Mai 2005 Postitusi: 47 Asukoht: tempel

Aitäh erinevate arvamuste eest Very Happy

Lapsed on teda algusest saati rahulikult võtnud,kuna olen ise selgitust teinud kohe ja õigetes värvides.Muidugi ei näe me laste hinge,mis seal tegelt toimub.Vahel olen mõelnud,et huvitav,kui laste kõrvale tuleb isa asemele keegi siis,kui nad päris väikesed on ja oma isa ei mäleta eriti Crying or Very sad

ja kui emal nn.katse eksituse meetodil(muidugi mitte hobist)suhe siiski lõpeb mingi hetk ja tekib uus suhe-no mind paneks küll mõtlema,kui palju "isasid"see väike laps suudab omaks võtta!Siin tuleb juba naisel mõelda,mida sa lood.Mitte ainult enda vaid ka laste ellu.Jah,me keegi ei taha,et meid valitsetakse ja kontrollitakse,kuid ise me ju teeme seda siiski.Rohkemal või vähemal määral.Vaimus võime tugevad olla ja arvame,et saame hakkama,kuid vahel ka murdume.

Liitunud: 29 Veeb 2004 Postitusi: 64 Asukoht: Tallinn

Lastele on iga inimene väga suur väärtus, kes neid armastab.

Liitunud: 11 Nov 2004 Postitusi: 363

Pean samuti õigeks, et esmalt arvestataks siin laste tahtega. Nendel on õigus oma pärisisa näha kui nad seda tahavad ja mitte näha, kui nad ei soovi temaga kohtuda.

Kui Su sõber Sind ja Su lapsi TEGELIKULT armastab, siis ta lubab lastele seda, mis neid õnnelikuks teeb. Kui ta ei suuda vabaneda armukadedusest nendes asjades ja kui ta armastus Sinu ja Su laste vastu pole tingimusteta, siis järelikult ei ole ta Sinu jaoks õige ning varem või hiljem võib see välja lüüa teisteski asjades.

Kuid lõpliku valiku langetad Sina, mitte siinsed "nõuandjad" Smile

Liitunud: 25 Veeb 2004 Postitusi: 707

Maria kirjutas:

preestrinna kirjutas:

...Kuid sõber arvab,et parem,kui poleks lastel mingit kokkupuudet isaga,kui oleme ta elust väljas,siis lõplikult.

Su sõbral on väga tugev vajadus omastada see, mis talle ei kuulu. Laughing

Ära lase sel toimuda, sest kindlasti peab lastel olema sõnaõigus. Lapsed on antud meile vaid laenuks ja nad pole isegi meie (naiste) omad , kuigi mingil eluperioodil on meiega väga tihedalt seotud ja tundub, et nad on osa meist lausa füüsiliselt.

No lapsed pole ei naiste ega meeste omad. Kahjuks on küll nii, et ühiskond ja poliitikud, rääkidest lastest ja nende toetamisest, räägivad naistest ja lastest jättes perekonna kui ühiskonna suurima väärtuse ja alustoe kõrvale. Aga mitte sotsiaalsest teadvusest ei tahtnud ma praegu rääkida.
Lastest.
Lapsed on inimesed, kellele meil on võimalus anda juhendust siin maailmas, jagada oma kogetud elutarkust, et nad saaksid võimalikult paremini hakkama. See võimalikult paremini ei tähenda mitte nendelt otsustusõiguse ära võtmist vaid nõuannet, soovitust ja eelkõige juhendamist läbi isikliku eeskuju. Samas, jäädes nõuande ja soovituste juurde, peab õpetama ka vastutust oma tegude tagajärgede eest.

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

Lapsed vajavad ühtmoodi nii ema kui isa. Vanemate lahutus on niigi paras trauma, milleks seda siis veelgi süvendada ja jätta lapsed ilma ühest vanemast. Noh, äärmuslik oleks see, kui isa on näiteks supertürann või alkohoolik või midagi asotsiaalse poole. Aga muul juhul ei tohiks lastel keelata suhtlemist mõlema vanemaga. Täiesti vabalt ja ilma armukadeduseta. Lapsed oskavad oma vanemaid armastada ju väga targalt. Nad näevad manipulatsioonid "armastuse" võitmiseks tavaliselt läbi.
Selge on see, et kohtumine ja kooselu uue inimesega võib naisele probleemseks olla. Ühelt poolt hirm, et uus suhe võib taas katkeda (ei taha enam seda ju läbi elada!), teisalt see, kuidas uus partner endisesse abikaasasse suhtub. Siin on vaja lihtsalt külma pead ja vastastikku seisukohtade selgeksrääkimist. Nii arusaamist kui andestamist.
Elu laste ja uue partneriga on ju väärt vaid siis, kui leitakse ühine elusuhtumine. Naine ei peaks oma lastest loobuma uue partneri nõudmise tõttu. Ega lapsed ühest vanemast. Võõras inimene saab olla laste kasvatamisel toeks ja abiks ja neile vägagi heaks sõbraks, kuid õiget vanemat ta ju nagunii asendada ei suuda.
Kui vastupidine tingimus esitatakse, siis pole ilmselt tegu ka tõelise armastuse ja suhtega.
Vabadus mõlemale vanemale lastega suhtlemisel kannab hiljem, kui nad juba suured on, tegelikult head vilja.

Liitunud: 22 Apr 2004 Postitusi: 822

chela kirjutas:

Lapsed vajavad ühtmoodi nii ema kui isa....

seda korratakse sõnavõtust sõnavõttu. on sellel ka sisu?

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

tenno kirjutas:

chela kirjutas:

Lapsed vajavad ühtmoodi nii ema kui isa....

seda korratakse sõnavõtust sõnavõttu. on sellel ka sisu?

On ikka. Mul endal on vastav kogemus olemas. Laste nimel tuleks vanematel unustada need põhjused, mis lahkuminekuni viisid. Andestada, püüda suhtuda teise inimesse vähemalt neutraalselt, mitte laste ees üht vanemat halvustada. Ja lastele anda vaba suhtlemisvõimalus. Ka sel juhul, kui näiteks üks laps jääb ühe vanema, teine teise juurde. Mõistliku suhtumisega hoiame ära ka laste veelgi suurema traumeerimise.

Liitunud: 27 Veeb 2004 Postitusi: 68

tenno kirjutas:

chela kirjutas:

Lapsed vajavad ühtmoodi nii ema kui isa....

seda korratakse sõnavõtust sõnavõttu. on sellel ka sisu?

Ma sõnastaksin selle veidi ümber - lastel on vaja stabiilsust. Olgu selleks ema-isa, koer, kapp või vanakurat ise. Inimesel üldse on vaja stabiilsust, et end turvalisena tunda. Eriti veel sellises tingimuses, kus temast enesest õieti midagi ei sõltu, kus ta on teiste solgutada, lükata, tõmmata, kus tal tihtipeale rääkidagi ei lasta. Nagu lastega just ongi... Täiskasvanu suudab ennast maksma panna sadade erinevate vahendite ja meetoditega, kui muidu ei saa, tõmbab nina vingu ja läheb minema. Aga laps? ...

Olen ise kasvanud ilma isata. Isa läks ära ja suri varsti peale minu sündimist. Ja tõesti, tenno, ma ei tajunud tema puudumist (arvatavasti). Kuid mul oli kindel turvaline kodu, mul oli mu ema ja meie koosolemist ei ähvardanud miski. Mul oli õnnelik lapsepõlv, olgugi et jäimegi emaga kahekesi ja kasuisa mul ei olnudki. Aga turvalisus ja stabiilsus ja emaarmastus olid mul alati olemas.

Liitunud: 26 Mai 2005 Postitusi: 14

tenno kirjutas:

chela kirjutas:

Lapsed vajavad ühtmoodi nii ema kui isa....

seda korratakse sõnavõtust sõnavõttu. on sellel ka sisu?

On ikka. Mul endal on vastav kogemus olemas. Laste nimel tuleks vanematel unustada need põhjused, mis lahkuminekuni viisid. Andestada, püüda suhtuda teise inimesse vähemalt neutraalselt, mitte laste ees üht vanemat halvustada. Ja lastele anda vaba suhtlemisvõimalus. Ka sel juhul, kui näiteks üks laps jääb ühe vanema, teine teise juurde. Mõistliku suhtumisega hoiame ära ka laste veelgi suurema traumeerimise.[/quote]

Ei suutnud niisama lugeda. Mul on ka kogemus olemas kus vanemad jäid lapse pärast kokku. Ma olen 12 aastat ravinud selle kokkujäämise tulemusena ennast. Lappida on veel palju, väga palju. Lahkumineku puhul oleks ehk peks ja mõnitamine ära jäänud aga seda ei saa ma kunagi teada. Need "ema ja isa" elavad siiamaani koos, hoolimatta sellest et neil omavahel juba aastaid midagi rääkida pole ja koos midagi tehtud ei saa. Milleks ? See et PEAB kokku jääma on haisev jutt. Lapsel on areneda vaja, mitte vanema vaimse/füüsilise üleoleku peskupost olla.

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

vasakule kirjutas:

Ei suutnud niisama lugeda. Mul on ka kogemus olemas kus vanemad jäid lapse pärast kokku. Ma olen 12 aastat ravinud selle kokkujäämise tulemusena ennast. ... Need "ema ja isa" elavad siiamaani koos, hoolimatta sellest et neil omavahel juba aastaid midagi rääkida pole ja koos midagi tehtud ei saa. ... See et PEAB kokku jääma on haisev jutt. Lapsel on areneda vaja, mitte vanema vaimse/füüsilise üleoleku peskupost olla.

Sa ilmselt ei lugenud kuigi tähelepanelikult.
Jutt oli sellest, et lahkuläinud vanemad peaksid püüdma lastele võrdselt kättesaadavad olla, juhul kui nad on nn. normaalsed inimesed, kes lapsest ei kavatse lihtsalt lahti ütelda või oma vanemlust eitada ega ole nad ka sellised inimesed, kelle kätte last ei võiks enam usaldada.

Inimesi ja suhtumisi on igasuguseid, sinna ei saa midagi parata. Vale on aga see, kui üks abielupooltest või vahel ka mõlemad, ei suuda laste ees üle olla oma konfliktidest ja vahel ka vihkamisest teise inimese vastu - kellega kunagi kokku viis ju ikkagi suur armastus! - ja hakkavad teist vanemat laste ees lausa mustama. Mõistlik kokkulepe laste edaspidise saatuse huvides peaks olema mõlemale poolele siiski teostatav.

Lahendust, kus püütakse "laste nimel" või "pere säilitamise nimel" silmakirjalikult pikki aastaid väliselt "harmooniliselt" koos elada, pean üldjuhul lausa kuriteoks. Kui omavahel enam midagi ei ole, kui ollakse võimelised iga hetk teisele "kõrri kargama", siis oleks küll parem lahku minna. Milleks piinata ennast? Milleks piinata lapsi?
Sel juhul ju kaobki lapsel igasugune turvatunne, tema psüühika ja väärtussüsteem saavad häiritud. Ja oma osa on siin ka sellel, et väike laps ei saa ju paraku ise otsustada, mida või keda valida. Ta sõltub paratamatult vanemate egode suurusest ja nende iseloomu madalusest.

Ega ma püüagi väita, et kõigi paaride ja elujuhutmite kohta kehtiksid ühesugused reeglid ja nõuanded. Elu on väga mitmekesine. Aga inimestel, kes on n-ö otsingute teel, hakkavad vaatenurgad paratamatult laienema ja vähehaaval osatakse siis näha ka fassaadi taga peituvaid võimalusi ja olukordi, samuti seda, kuidas ühe või teise lahenduseni jõuda.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Meil kõigil on Ema ja on Isa. Kui palju me "mäletame" oma vaimseid vanemaid? Maised vanemad on justkui nende peegeldused. Kusagil hingesopis me teame, KEDA nad enda taga varjavad. Suhted maiste vanematega on omamoodi materialiseerunud suhtlemine vaimsete vanematega. Aga kes on ISA ja kes on EMA ?

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

Me kõik allume karma- ja taassünniseadusele. See toob meid siin maises elus kokku just nende entiteetidega, kes suudavad meile õpetada midagi sellist, mis meile arenguks just sel etapil vajalik. Seega saame me maiste olenditena kokku teatavate maiste emade-isadega, abikaasadega, lastega, sõpradega jne.
Oma ema ja isa oleme me endale tegelikult ise. See, milleks me oleme saanud, on ikka meie endi eelmiste elude tulemus. Meie teod, mõtted, suhted teistega on meid vorminud just selliseks, nagu oleme. Ja karmaseadus toob meid kokku just nendega, kellega meil on n-ö midagi klaarida, vahekordi selgitada. Kuni me pole oma arengus jõudnud avataara tasandile (nemad võivad sündida nii maistest vanematest kui kehastuda ka puhtvaimsel teel vastavalt sellele, milline on nende ülesanne), oleme me nii või teisiti ikka seotud maiste kehastustega ja vahekordadega. Me ei pääse neist enne, kui oleme suutnud oma karma lõpetada.
Kui inimesed abielluvad, siis on tegu karmalistel põhjustel kokkusaamisega. On vaja lahendada teatud probleemid. Need võivad jääda lahendamata, aga need võivad ka oma lahenduse leida ja siis pole edasised kokkusaamised (eludes) enam vajalikud. Kui lahkutakse halbu tundeid kandes, siis tõenäoliselt ootavad ees taaskohtumised, kuni probleemid on lahendatud. Kui suudetakse oma probleemid lahendada selle konkreetse abielu kestel, minna lahku rahulikult ja viha ning tigeduseta, siis tõenäoliselt enam kokku sada polegi vaja. Järgmistes eludes lahendatakse siis mingeid muid küsimusi.
Sama kehtib ka vanemate ja laste suhete kohta. Lapsed tulevad tavaliselt ju vanemaid mingil kombel õpetama. Ja karma toob lapsed just selliste vaemate juurde, nagu neile selle elu õppetundideks on vaja. Need on maised õppetunnid mõlemale poolele. Kui need õppetunnid on edukalt läbi tehtud, pole meie entiteedil ju maiseid vanemaid enam vaja.

Liitunud: 17 Märts 2004 Postitusi: 138 Asukoht: tallinn

Ka minul kogemus olemas. See, et isa PEAB lapsega suhtlema on jama.
Võib-olla on hoopis parem kui ei suhtle. Loomulikult ei ole õige keelata ja käskida. Laske kõigel juhtuda nii, nagu juhtub...ilma vahele segamata oma peab-ei pea asjadega. Kui lapsel on isa vaja, siis ta küsib isa järele. Ja kui isal on last vaja, siis teeb ta sedasama. Kui neil üksteist vaja pole, siis pole...ja midagi koledat ei juhtu...ei lapsega ega isaga.
Uskuge mind:)

Liitunud: 21 Juun 2004 Postitusi: 952

eveliin kirjutas:

Ka minul kogemus olemas. See, et isa PEAB lapsega suhtlema on jama.
Võib-olla on hoopis parem kui ei suhtle. ... Kui neil üksteist vaja pole, siis pole...ja midagi koledat ei juhtu...ei lapsega ega isaga.
Uskuge mind:)

Ei PEA - igal elujuhtumil ega vägisi.
Aga niipalju kui on võimalik ja kui on mõlemapoolne soov, siis on küll VAJALIK.
Ei juhtu jah ehk midagi koledat, kui ema/isa suudab asendada mõlemat vanemat. Ja vahel on see variant ju ka tükimat maad parem kui ebatäiuslikud kaks vanemat.

Eks iga lahkuläinud paar lahendab seda küsimust ka omamoodi. Psühholoogilisest küljest on olemas mingid soovitused ja suunad, et selles olukorras olevaid osapooli kõige vähem traumeerida. Aga valik on kõigil ikka enda oma. Suhelda - mitte suhelda; vihata - mitte vihata... sellest kasvavad oma loomulikud tagajärjed nii või teisiti.

Liitunud: 17 Märts 2004 Postitusi: 138 Asukoht: tallinn

Miks peaks keegi kedagi asendama?
Ema ei saagi isa asendada ja vastupidi. Võib-olla sellel lapsel polegi isa kogemust tarvis?
Tegelikult ma tahtsin sinnamaale jõuda, et ei saa midagi vägisi sundida- kas siis tegema või mitte tegema. Ja üleüldse sekkume asjadesse liiga palju. Ka oma laste asjadesse. Me ei tea , mida meil endilgi millekski vaja on, veelvähem teame mida kallelgi teisel vaja on...olgu see või oma laps.
Keegi eespoolkõnelejatest ütles, et lastel on vaja stabiilsust. Kust teada seda, mida teisel vaja on?
Kui teaks, küll oleks lihtne. Nii endal kui teistel.
Sekkume palju, sest nii lihtsalt on. Kaitseme oma lapsi? Kas ikka kaitseme? Ja mille eest? Elu eest?

Liitunud: 26 Veeb 2004 Postitusi: 312 Asukoht: tallinn

eveliin kirjutas:

Keegi eespoolkõnelejatest ütles, et lastel on vaja stabiilsust. Kust teada seda, mida teisel vaja on?
Kui teaks, küll oleks lihtne. Nii endal kui teistel.
Sekkume palju, sest nii lihtsalt on. Kaitseme oma lapsi? Kas ikka kaitseme? Ja mille eest? Elu eest?

Ylekaitsmine ja lapse eest elamine pole muidugi õige, kuid vanemal oma lapse ees teatud kohustused. Vanem peab suutma lapsele pakkuda stabiilset keskkonda. See keskkond ei pruugi olla mõlema vanemaga, kuid oluline on, et lapsel oleks turvaline olla. Vanem või inimene, kes lapse eest hoolitseb, on lapse jaoks nagu ankur, tänu millele peaks laps ennast turvaliselt tundma. See stabiilsus annab eluks vajaliku aluse, millele laps tulevikus toetub. Kui vanem/vanemad seda alust ei anna, siis peab laps kunagi tulevikus selle ise yles ehitama (kui ta on selleks muidugi suuteline), mis võib vägagi valuliselt toimuda.
Siin on olemas täiesti oma kogemus. Olles näinud lapsepõlves nii alkoholismi kui vägivalda, oli tooaeg ainuke soov rahu saada ja seda siis ykskõik kuidas. Vanemad või pigem ema oli aastaid sellepärast isaga koos, et tema arvates pakkus selline kodu, kus on ema ja isa, stabiilsust. Kui see olemine siis ykskord laiali läks, siis tekkis tohutu turvalisuse tunne. Piisas täiesti yhest vanemast ja ei tundnud millestki puudust, kuid ema pyydis siiski meievahelisi suhteid hoida, mis lõppkokkuvõttes jällegi teatavate probleemide ja psyyhiliste traumadeni viis.
Praegusel hetkel käib endal selle põhilise aluse ylesehitamine, mille oleks pidanud kodust saama, kuid mida veel täielikult olemas pole. Midagi siin elus ei tule tõesti ette niisama ja lapsepõlv on mind väga palju õpetanud, kuid sellist kogemust ja keskkonda, kus vanemad pysivad laste pärast koos või mingit taolist kogemust, kus kedagi sunnitakse midagi tegema, ei soovi mitte kellelegi.
Eks seda, kuidas peaks käituma või mis on taolistes olukordades õige, on raske öelda ja iga situatsioon on erinev. See, mis yhes olukorras võib olla õige, ei pruugi seda sugugi teises olla, aga eks kõik käituvad oma parima äranägemise järgi ja otsustavad sellele vastavalt

Liitunud: 24 Mai 2005 Postitusi: 45 Asukoht: vooremaa

Mulletundub ,et pooled siin kirjutanuist on elus kibestunud feministid. Kellel ei ole olnud korralikke suhteid (vöi üldse suhteid) isaga ,ei saa ka hiljem oma meestega hakkama.Inglismaal tehti uurimus(abielulahutusjärgne) ,kust selgus ,et lapsed ,kes olid mingil pöhjusel jäetud isale ,olid hulka stabiilsemad kui emaga elavad lapsed. Sellepärast ,et naised elavad rohkem emotsioonidega - mehed möistusega...

Liitunud: 12 Veeb 2005 Postitusi: 152 Asukoht: Kodus

Lapsed omandavad harjumused,käitumismallid ning maailmavaate just kodust ja vanematelt.Kui (teoreetiliselt) bioloogilise isa poolt edasiantav on täiesti vastuvõetamatu uuele elukaaslasele ja laste hooldajale ja ka laste emale,siis on täiesti aktsepteeritav vastuseis isaga suhtlemisele.Kui lapsed jõuavad ikka,kus nad teevad omi valikuid ning vastutavad nende eestjuba ise,siis ei oleks õige neid piirata,siis peaksid nad juba piisavalt küpsed olema,et terasid sõkaldest eraldada.Lapsed on valinud oma vanemad ja sellega koos lähtepositsiooni.Kui emale ei sobinud just maailmavaateliselt enam kooselu,kas on siis õige,et neid veel edasi mõjutatakse.Võib ju öelda,et laps vajab isa.Aga kas just bioloogilist isa?On ütlus,et kahte jumalat ei saa teenida.
Piisab ehk ka teadmisest,et isa on kusagil olemas ning elab lihtsalt oma elu.

Liitunud: 17 Märts 2004 Postitusi: 138 Asukoht: tallinn

Loomulikult on mingid kohustused lapse ees. Ülekaitsmine? Missugune on see piir, kust algab ülekaitsmine? Kes seab selle piiri? Ikka lapsevanem.
Aga kas see on vajalik piir ka lapse jaoks?

Liitunud: 17 Mai 2005 Postitusi: 47 Asukoht: tempel

Näide-lapsed on selle ühe päeva oma isaga,aga kui näiteks poisslaps tahaks siiski koos isaga kalale minna ja maailma asju arutada,selleks võib ju minna nädalavahetus või on vaheaeg,kus saaks minna paariks päevaks reisule?Kas tuleks siis enne lapsele selgeks teha,et vot ,emale see ei sobi ja sa ei lähe.Need on mõned näited,mis ju tegelt on täitsa elulised,kas neid siis saab olema või mitte.Mõnes mõttes on hea,kui ütled lapsele,et ainult päev ja loodan,et oled rahul.Hea endale,aga kas ka lapsele?Samas kui ühele vanemale ei sobi teise vanema ellusuhtumine või eluviis või maailmavaade,ning enesel on hoopis teine ellusuhtumine- ja laps teab ja näeb seda,kuidas kumbki on-siis lapsed on ju väga targad ja näevad tihti nii,nagu me ise ei oska enam näha,lapsemeelselt ja avatult,-seega laps käitub vastavalt kus ja kellega ta vanematest parasjagu viibib.On veel näide,kus olid vanemad lahutatud ja lapsed olid päris väikesed ning ainult vaheaegadel said nad isaga kohtuda ja tütar lausa rippus isa küljes.
Ja ikka võtame maailmaasju ja ellusuhtumise vastavalt eeskujule,vastavalt kasvatusele,vastavalt lähtudes oma tõekspidamistele..Ja keegi ei saa öelda kunagi,kas oled õigesti või valesti last kasvatanud,seda saad näha ise,kui vili valmis.On hea,kui tulevikus on kellega arutada,mida oleksid pidanud tegema teistmoodi, mida tegemata jätma,seda siis,kui on mõlemapoolne usaldus ja lähedus,et julgetaks üldse tulla emale või isale rääkima oma muredest või rõõmudest.Ise nad meid on valinud

Külaline

...

Liitunud: 18 Apr 2006 Postitusi: 393 Asukoht: Tallinn

Täiskasvanud inimene peaks olema vaba suhet looma. Ükskõik, kes sellest kolmnurgast või nelinurgast ka ei tõmbleks, see näitaks ainult seda, et ta ei lepi olemasolevaga. Järelikult keegi neist ei ole siiski vaba selles tõelises tähenduses.

Minul on küll peale lahkuminekut väga intelligentne variant: ei kiusa mina oma eksi ja ei kiusa tema mind. Lapsega suhtleb, raha annab, sünnipäeval käib, vahel tuleb niisama läbi, vahel helistab. Tema uue naise suhtumist ma ei tea aga minu poolt pole küll kedagi kaikaga ukse taga valvamas, et talle kohe lagipähe virutada. Kui ollakse tõeliselt ja ehtsalt vaba, POLE EKSTSESSE LIHTSALT OLEMAS!

Mis ta sulle helistab, mis ta tahab, miks sa sinna lähed, kas sa armastad teda ikka veel jne... God! Süda tunneb ju paremini, kuidas asjad tegelikult on. Miks minu eks mulle midagi ette ei heida, ei maksa kätte, ei kutsu kuhugi, ei sega mu elu? Ei küsi, ei esita pretensioone? Miks mina samuti talle midagi ette ei heida, ei päri, ei tõmble, ei esita pretensioone? Sest me oleme teineteisest tõeliselt vabad ja suudame olla ka sõbrad seetõttu. Meie vahel on kõik selge lihtsalt. Ei mingit viha ega vimma ega üksteisele käkikeeramist.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Suhetes on alati 3 osapoolt, Mina,Sina (1 kuni mitu) ja Tema. Mina ja Sina on füüsiliselt tuvastatavad, aga kõige olulisem on suhtes Tema. Seda Tema võib nimetada ühisväljaks, karmaks, loodud energiasõlmedeks jne ja 2 inimest ( või mitu) ei saa kokkumitte sellepärast, et Sina( Teie) meeldid Mulle, vaid selle kohtumise korraldab Tema. Ja selle elu ja paljude järgmiste elude Kallid inimesed on meie poole juba teel, tänu loodud põhjustele. Võimalik valida, mida kogetakse suhetest, sest õnne ja õnnetuse tunde valib igaüks ise ja ei tekita seda teised inimesed ega läbielatud olukorrad. Nii et Karma seaduse tundmine ja sellega elus arvestamine on üks suur vabastaja....meie meelee vabastaja....

Külaline

...

Liitunud: 10 Mai 2004 Postitusi: 699

Ei tea midagi sügavamatest tasanditest ning kui nende uurimine elu elamist segama hakkab, siis parem jättagi nad sügavustesse.
Nii tore, kui majas jooksevad ringi väikesed lapsed, kasvavad inimesed,
noored inimesed. Mõnikord on nii, et kardad miskit. Kardad, et kui lubad, annad vabaduse....endale, teistele, lastele, vanaemale jne. Et mis siis saab? Lõpuks peab ikka andma! Reeglina ei saa miskit....kõik võtab ainult selgemad piirid.

Liitunud: 4 Sept 2006 Postitusi: 351

vikker kirjutas:

Suhetes on alati 3 osapoolt, Mina,Sina (1 kuni mitu) ja Tema. Mina ja Sina on füüsiliselt tuvastatavad, aga kõige olulisem on suhtes Tema. Seda Tema võib nimetada ühisväljaks, karmaks, loodud energiasõlmedeks jne ja 2 inimest ( või mitu) ei saa kokkumitte sellepärast, et Sina( Teie) meeldid Mulle, vaid selle kohtumise korraldab Tema. Ja selle elu ja paljude järgmiste elude Kallid inimesed on meie poole juba teel, tänu loodud põhjustele. Võimalik valida, mida kogetakse suhetest, sest õnne ja õnnetuse tunde valib igaüks ise ja ei tekita seda teised inimesed ega läbielatud olukorrad. Nii et Karma seaduse tundmine ja sellega elus arvestamine on üks suur vabastaja....meie meelee vabastaja....

"Tema" peaks ju hoolitsema kõigepealt enda püsimajäämise eest.
Miks ta siis ei korralda neid kohtumisi nii, et "Minul" ja "Sinul" oleks VÕIMALIK kokku jääda ja ühiselt "Teda" kosutada Sad

?

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

See Tema võib koosneda tülidest ja vihast ja sellisel juhul tahab Tema ka vastavat toitu. Paarisuhe on üks mooduseid, kuidas vihast ja ihast tekkinud põhjused ilmneda saaks. Selleks, et Teda muuta,lahustada,puhastada,õilistada ,selleks peab inimene pingutama. Reageerima hetkes just hetkeolukorrale, mitte järgima meelemustrit. Meelemuster siis loodud kunagi minevikus ja siin muutunud juba teatud harjumuseks. Ja soovitav on ka kõigi vihameestega siin elus oma meeles neutraalsus saavutada, muidu peaksime mõnes järgmises elus või ka eludes nendega "abielus" olema... Suur armumine suhte alguses ei vihja enamasti mitte suurtele tunnetele, vaid suurele Temale, kes ise ilmneb täies hiilguses alles u 1,5 aasta peale kooselu algust. See Tema ju koosneb sellest, mida 2 inimest tema ehitamiseks sinna "sissepannud" (tunded, mõtted, teod, aistingud)

Liitunud: 3 Nov 2005 Postitusi: 613

vikker kirjutas:

See Tema võib koosneda tülidest ja vihast ja sellisel juhul tahab Tema ka vastavat toitu. Paarisuhe on üks mooduseid, kuidas vihast ja ihast tekkinud põhjused ilmneda saaks. Selleks, et Teda muuta,lahustada,puhastada,õilistada ,selleks peab inimene pingutama. Reageerima hetkes just hetkeolukorrale, mitte järgima meelemustrit. Meelemuster siis loodud kunagi minevikus ja siin muutunud juba teatud harjumuseks. Ja soovitav on ka kõigi vihameestega siin elus oma meeles neutraalsus saavutada, muidu peaksime mõnes järgmises elus või ka eludes nendega "abielus" olema... Suur armumine suhte alguses ei vihja enamasti mitte suurtele tunnetele, vaid suurele Temale, kes ise ilmneb täies hiilguses alles u 1,5 aasta peale kooselu algust. See Tema ju koosneb sellest, mida 2 inimest tema ehitamiseks sinna "sissepannud" (tunded, mõtted, teod, aistingud)

Kas siit võib tõmmata mõttelise paraleeli suhete osas, et need, kellesse armume on juba tegelikult "vanad tuttavad". Armumist kiidetakse ja ülistatakse aga tooks siis välja selle külje, et oled kui autopiloodi peal ja tunnetemöllus on raske mõelda ja kipuvad tulema sisse apsakad, mille üle tagantjärgi ei jõua ära imestada, sest aru nagu oleks enamaks. aga kui teed kiired korrektuurid ja üritad mõelda nii selgelt kui võimalik sellel raskel ajal siis see oleks suureks abiks.

Liitunud: 18 Apr 2006 Postitusi: 393 Asukoht: Tallinn

Midsummer kirjutas:

Kas siit võib tõmmata mõttelise paraleeli suhete osas, et need, kellesse armume on juba tegelikult "vanad tuttavad". Armumist kiidetakse ja ülistatakse aga tooks siis välja selle külje, et oled kui autopiloodi peal ja tunnetemöllus on raske mõelda ja kipuvad tulema sisse apsakad, mille üle tagantjärgi ei jõua ära imestada, sest aru nagu oleks enamaks. aga kui teed kiired korrektuurid ja üritad mõelda nii selgelt kui võimalik sellel raskel ajal siis see oleks suureks abiks.

Tundub väga õige paralleel. Neid apsakaid ei ole vaja karta, see autopiloot võimaldabki üldse oma apsakatest teadlikuks saada ja siis neist puhtaks saada... Mitte et see valus ei oleks aga see on vajalik universumi elu üldisemas plaanis.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Lähisuhetesse ei satuta juhuslike inimestega. Nende inimestega on meil väga pikk elusid kestev "ühiselu".

Liitunud: 3 Nov 2005 Postitusi: 613

vikker kirjutas:

Lähisuhetesse ei satuta juhuslike inimestega. Nende inimestega on meil väga pikk elusid kestev "ühiselu".

Kuidas sellest välja saab? Või kas see väljasaamine tähendab siis seda, et inimene ei ole enam taassünniahelas ja seni heal juhul tõstab samm-sammult selle "ühiselu" kvaliteeti.

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Sellest põhjuslikkuse muutmisest räägivad kõik õpetused. Inimesed, kes on suutnud seda põhjuslikkust muuta, on jätnud oma Tarkuse kõigile kasutada. Budismis räägitakse 3 mürgist, mis hoiavad inimest taaskehastuste rattas. Need tuleb asendada 3 kalliskiviga , sellest on siin foorumis üsna palju juttu olnud. Aga niikaua kui tirime midagi endapoole ( tahame omale) ja niikaua kui lükkame midagi ära ( eristame end tervikust) on põhjustetagajärgede maailmas elamine ilmselt paratamatu. Ja neist 3 mürgist niisama möödaminnes lahti ei saa. Siin vajalik inimese Teadlikkus ja Tahte /taotluse olemasolu. Selles on isegi rääkida keeruline, sest nende ridade kirjutajagi teab seda kõike teoreetiliselt ja kirjutades tuleb teadvusesse kaugus räägitu ja olemasoleva olukorra vahel.

Külaline

...

Liitunud: 18 Apr 2006 Postitusi: 393 Asukoht: Tallinn

Yansay kirjutas:

Samm-sammult jõuab arutelu lähemale üksikvanemate ja koguni tsölibaadi teemadele, ka üksiolemisele üldse. Kas mitte nemad polegi need, kelle jaoks taasüüni ahela viimane lüli on libisenud peost?
Siit edasi minnes on täiesti reaalne hakata käsitlema seaduslikku abielu kui sunnivahendit Shocked

.

Olen hakanud tähele panema üht iseloomulikku fenomeni seoses selle taassünniahelas olemistega. Lausa faktide najal.
Vestlustes nendega, kes on arvanud ära tundvat või kellegi selgeltnägija või hüpnoseisundi kaasabil teada saanud oma mõnes eelmises elus olnud abikaasa (elukaaslase) kohta, on leidnud tema ka ülikiiresti üles. Paljudel juhtudel minnakse nö nõu nõia käest küsima ja see omakorda kinnitab nõuvajaja õhkamiste õigsust, sest tulnukas on siis juba kohal.
Näiliselt oleks nagu kõik korras, endised vaaraod ja preestrinnad ja preestrid ja kunigad ja kesiganes, mereöövlitest ja mõrtsukatest rääkimata, on leidnud oma endise kaasa. Nad on üliõnnelikud, kuid ... nende kooselu ei püsi kaua.
Mulle enam ei tundu, vaid ma juba tean nende korduvate ja korduvate juhtumite näitel, et selles elus saadakse kokku vaid selleks, et lõpetada ära eelmistes eludes poolelijäänud suhe. Need inimesed on reaalelus nö seinast-seina haridustasemega, geograafiliselt aga kõikidest maailmajagudest pärinevad. Usutunnistuselt niisama kirevad.

Ja tundub ka üpris tõesena, et see hingekaaslase leidmise tuttav jõnksatus on mälestus eelmiste elude lahkumise ängistusest. Nad nagu juhitakse kokku, juhitakse kokku selleks, et nad saaksid lahkuminekule järgnenud ja kokkusaamise vahele jäävate elude kogemusi üle anda, võrrelda, teha kindlaks oma suhte eksistentsi suutlikkus ja siis ... minna lahku, uue kogemusega.
Paraku on see kogemus kibe, nii kibe, et sunnib otsima hakkama põhjust sellele mõrule maitsele hinges. Ja siis alles avanevad silmad: ma pole osanud elada nii, et oleks suutnud ära õppida andmise, et oleks ära õppinud oskuse eristada klammerdumist ja kleepumist koos omamissooviga enda ja teise vaba tahte ja arvamuste austamisest. Ja andestamine, kindlasti andestmine ka, sest lahku ei lähe nad selles elus pahatihti sõprade- vaid vaenlastena. Need on elu õppetükid, neid tullakse sealt, möödunud eludest meile nähtavaks tegema ja tehakse seda nii kaua, kuni neid nähakse ja siis kas hakatakse oskuslikult kasutama või visatakse minema igaveseks, kui mittevajalikud.
Nagu mingi klassikokkutulek, tean, see on tobe võrdlus, kuid paremat pähe ei tule Very Happy

Aga kui ei lähe lahku, kas siis see ahel läbi elude murdub? Uuesti ja uuesti kokku saada sama inimesega on ju natuke kentsakas. Kui ei minda enam lahku vaenlastena vaid jäädakse kokku sõpradena? Siis pole ju vaja jälle järgmises elus kokku saada? Kui lahku pole mindudki.

Vabandust ma ei saanud vist hästi aru, kuidas siis seaduslik abielu sunnivahendiks saab? Ja see taassünniahela viimane lüli. Ehk seletad pikemalt?

Külaline

...

Külaline

...

Liitunud: 4 Mai 2007 Postitusi: 396 Asukoht: metsas

mul on ka lahkumineku-kokkujäämise küsimus.

Mees oli viimased neli aastat koledal kombel joonud. Selle aasta alguses sai mul mõõt täis ja ma palusin tal ära minna. Au ja kiitus talle selles - ta läks! See oli mulle ütlemata kergendav lahkuminek. Kuid läks selle tingimusega, et kui ta aasta otsa ei joo ja ise raha suudab teenima hakata, siis võib tagasi tulla.

No heakene küll - aasta pikk aeg. Aga viga on selles, et tema igatseb mind; niipalju kui tean, on kaine; üritab mingit äri käima panna - aga mina EI TAHA seda tagasitulekut.

Üksi on nii hea. Lapsi on ka kaks tükki, suurem neist oli mul enne selle mehega kohtumist. Materiaalselt on kergem ilma (joova ja mittetöötava) meheta, tsölibaat on ka üle ootuste kerge taluda Wink

. Mitte kedagi uut mul silmapiiril pole ja eriti ei huvita ka. Kui keegi tuleb, siis võiks olla pigem hingesuguluse pinnalt. Aga ma üleüldse pidevat seltsi eriti ei armasta, eelistan ainult lapsi oma läheduses.

Mulle meeldiks, kui ta leiaks kellegi teise. Suhtleksime niipalju kui ta last tahab näha ja miks mitte ka niisama inimestena. Üldiselt mulle mehed meeldivad ja meeskollektiiv on naiskollektiivist etem, tema ise on ka suur ja armas - kuid ÜKSI ELADA ON PAREM!!!!

Mida teha? Olen nõus hea meelega olema feminist, vanatüdruk jne. Kuid võibolla on mul hoopis elu ülesanne õppida koos elamist?

Kui vanad tuttavad küsiksid, et kus sa vahepeal olid, siis vastus oleks - olin abielus! Tegelikult kurb!

Liitunud: 17 Nov 2006 Postitusi: 120

...

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6946 Asukoht: kodus

Joomise üks allikaid on ebaausus, tavaliselt perekonnas/suguvõsas kus "keegi" joob väga palju salastsetakse, üritatakse "teiste " eest varjus hoida, ei räägita asju nende sõnadega nagu on, manipuleeritakse. Sisuliselt kui perekond ja suguvõsa puhastuvad(üks või mitmed inimesed on teadvustanud puhastumise võimaluse ja vajaduse), siis on mehel palju keerulisem "juua", ainult "enda " pärast. Tegemist võib olla väga peenete vormidega, aga kui uurima hakata on tegemist valetamisega, manipuleerimisega, oma tahtmise "ringiga läbisurumiste" jne nähtustega. Kõik, mis juhtub 2 inimese vahel, on mõlema "põhjustatud" ja kui oma põhjus äralikvideerida, siis võib juhtuda, et elatakse edasi või kumbki läheb "oma" rada. Üks otsima "sobivat teist" ja teine kulgeb oma teed. Tegemist võib terve elu või ka elusid kestva protsessiga ja siin kõrvalseisjad aidata eriti ei saa. Sest neid omadusi tuleb ise näha ja ise soovida neist vabaneda. Perekonnas enamasti saavadki kokku 2 omadust. Üks on nähtav, teine on varjus. Üks teeb nähtava teo, teine sisemiselt "ärritub" ja nii luuakse "pahest" tervik. Pikka aega koos elades võib juhtuda, et vahetakse "osad". Nii et alati on variant, kui üks pool on puhastunud, et kooselamine lihtsalt kasvab "lahku" isegi kui keegi lahutusega otseselt ei tegelegi. Aga välisekooselu lõpp ei tähenda veel koosolemise lõppemist, sest niikaua kui teine on "mõtetes", siis tegelikult ollakse koos. Paljudel puhul tihe kooselu alles peale lahutust algabki, "pidev mõttemeditatsioon teineteise teemal". Ja selline mõttemantra juba siis loob "järgmist lugu" ,mis võib realiseeruda alles eludepärast. Nii et kooselu alguseks on mõtted, mida mõeldakse teineteisest ja võiks väita, et mõtlemine on üks kooselamise õppimise ülesannetest.