4.mai ...märgid, märgid, märgid

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6776 Asukoht: kodus

Üleeile avaldas Postimees Mihhail Lotmani artikli "Märulisemiootika Eesti pealinnas"... Lugu on väärt jätkuvalt mõtlemist ja meeleshoidmist. Kas oleme osalised ühes "religioosses toimingus" ,kus igaüks mängib omade reeglite järgi ja arvab "teisest" et tema on samas "mängust"

Tsiteerin::

Nimetamine on esmane semiootiline toiming. Kui loogikas on nimi neutraalne tähistaja, siis kultuurisemiootika seisukohalt pole nimi kunagi täiesti erapooletu: nimi ei tulene asja olemusest, vaid vastupidi: nimi määrab suuresti asja interpreteerimise (siit muuseas ka «siltide kleepimise» praktika).
...
Eesti meedias kasutatakse sagedamini pronksmehe (variant: pronkssõduri) nime, kuid kohtab ka Aljošat, puuslikku ja «Tallinnas aadressil Kaarli pst 13 asuvat rajatist» (variant: «Kinnistu, mis on registreeritud Harju Maakohtu kinnistusosakonnas Tallinna kinnistusjaoskonnas numbri all 160601 ja mis kannab katastritunnust 78401:107:0340»).

Kõik need nimed on märkimisväärsed juba selle poolest, et väldivad hoolikalt omaaegset ametlikku nimetust. Samas on neil kõigil üsna tugev emotsionaalne laeng. Kui puuslik on selgelt negatiivse konnotatsiooniga, siis Aljošat kasutatakse kas empaatilise või, vastupidi, iroonilise eesmärgiga.
Pronkssõduriga analoogilisi tähistusi kasutas Puškin (Vaskratsanik, Kivist Külaline, Kuldkikas)
....

Autentne polnud ka Öise Vahtkonna must-oranž Georgi lint. See lint sai nime Georgi ordeni järgi, mida nimetati veel sõduriordeniks, kuna 4. järgu Georgi ordenit anti ka sõduritele. Tsaari-Venemaal peeti seda kõige mainekamaks sõjaliseks autasuks.

Bolševikud kaotasid kõik auastmed ja -märgid, kuid II maailmasõja ajal tõi Stalin need tagasi ning medalile võidu eest Suures Isamaasõjas ilmus üllatusena Georgi lint. 2000. aastal taastas Putin Georgi ordenid.

Georgi lindi värvid – must ja kuldne – viitavad selgelt Vene impeeriumi värvidele, mis pärinevad omakorda Bütsantsist. Ent ordenil on teinegi semantika. Georgi (Püha Jüri) oli lohevõitja ning laiemas tähenduses sümboliseeris ta valguse võitu pimeduse üle.
...

Tallinnas nagu mujalgi oli sellise monumendi kohustuslikuks elemendiks nn igavene tuli. Teiseks oluliseks elemendiks oli tavaliselt kiri: «Igavene au sangaritele.»

Ehkki Nõukogude võim deklareeris rõhutatult oma ateismi, on kogu see sümboolika sügavalt religioosne, kuid tegu pole kristliku, vaid paganliku religioossusega. «Kustumatu au» (kr kleos aftiton) on vanimaid indoeuroopa mütoloogilisi kujundeid, mida seostati sõjas langenutega. Tuli ei olnud üksnes metafoori realiseerimine, vaid ka paganliku rituaalse praktika element (säilinud nt parsidel jt zoroastristidel, kuid ka kristlikus mütoloogias: vrd puhastustuld).

Seega on tegu varjatult sakraalse rajatisega ja selle ümber toimuvad tseremooniad on teatud müsteeriumide loor.

....

Kui kasutada Vaira Vike-Freiberga vaimukat, kuid ebatäpset märkust, kaasnesid sellega viinajoomine ja vobla pealehammustamine. Ka see toiming on seotud paganlike rituaalidega, mille üheks peegelduseks on peiede komme. Idaslaavi paganluses oli selle rituaali nimi dedõ (või dzjadõ ‘vanaisad’; üks Öise Vahtkonna üleskutseid oligi «meie vanaisade haudade kaitsmine»), sarnane funktsioon on halloween’il.

Nende rituaalide eesmärk on hoida tasakaalu ja sidet elavate ning surnute maailma vahel. Eriti ilmekas on halloween’i näide, kus elu, surm, söömine, hirm ja rõõm on lahutamatult seotud. Seos karnevaliga on siin täiesti ilmne.

Pole üllatav, et ka n-ö Eesti pool võtab üle sakraalse terminoloogia. Kui endine kaitseminister sedastab: «seniks, kuni puuslik on püsti ja näitab meile vene kõige inetumat palet,» võib jääda mulje, et õige usklikuna võitleb ta esimest käsku rikkuvate vene paganate vastu.

Nimi Öine Vahtkond tuleneb Sergei Lukjanenko samanimelisest romaanist, kus valguse ja pimeduse jõud kohtuvad kompromissitus võitluses. Teose populaarsusest annab tunnistust asjaolu, et lisaks ekraniseeringule on selle alusel tehtud mitu rolli- ja arvutimängu.

Noorte esialgne tegevus meenutaski kõige enam rollimängu. Nad on valguse jüngrid, kes võitlevad öösel tumedate jõudude pealetungi vastu. Kogu atribuutika (küünlad, lilled, lindid, vahtkond) vihjas mingile rituaalile.

...

Juhin tähelepanu vaid ühele talitusele. Lõikelilli ei asetatud mälestusmärgi jalamile, vaid torgati mulda või lumme, mis pidi esiteks tähendama, et need lilled pole surnud, vaid justkui võrsuvad maast, teiseks aga ühendama surnuid elavatega.

Kõik Öise Vahtkonna toimingud lähtusid sellest, et tegu on sakraalse paigaga, sidekanaliga, mis ühendab ktoonilist (maa-alust) maailma inimeste maailmaga. Siit ka üks põhjusi, miks mälestusmärki ei tohtinud teisaldada ega surnuid ümber matta: teises kohas see side ei kehti. Nagu ka absurdsena kõlav väide: «See (st plats Tõnismäel) on meie maa.»

....
Liberaalse humanistliku mütologiseeritud maailmavaate seisukohalt on vägivald alati taunitav ja madal. René Girard on üks väheseid, kes julges selle müüdi kummutada: vägivald võib olla ihaldatav ja ülev. Oma teostes (ennekõike «Püha vägivald») näitab ta, et vägivald ja pühadus ei ole üksnes seotud, vaid «vägivald moodustab pühaduse südamiku».

Inimene on vägivaldne olend. Tsivilisatsioon surub vägivalla alla, kuid see leiab väljapääsu tsivilisatsioonivälistes tegudes. Neist üks osa ronib välja n-ö tsivilisatsiooni tara alt (sadism), kuid tihtipeale ka lendab sellest üle, liitudes inimese kõige pühamate tungidega.

Girardi järgi on selliseks toiminguks ohverdamine. Vägivalla kõige puhtam ja püham vorm on enesetaputerrorism, akti täideviija on vaenlasi hävitav sangar, ohver ja pühak korraga. On täheldatud, et paljud enesetaputerroristid lähevad surma mitte üksnes kartmatult, vaid rõõmuga. Jäi meelde stseen: õnnelik rüüstaja Lebedevi manitsevas embuses: olen valmis otsekohe surema!

Kuid pühast vägivallast ei räägi vaid «reaktsionäär» Girard. Anarhistid ja kommunistid kasutavad sama sümboolikat. Näiteks rääkis Trotski, et revolutsiooniline vägivald on kontrrevolutsioonilisega võrreldes midagi täiesti muud: proletariaadi vägivald on püha. Kui Trotski pole mõtlejana viimasel ajal eriti au sees, siis Walter Benjamin on üks intellektuaalide lemmikuid.

Erinevalt Trotskist, kellele vägivald oli organiseeritud diktatuuri meetod, interpreteeris Benjamin, kes polnud üksnes marksist, vaid ka nietzscheaan, (revolutsioonilist) vägivalda dionüüsliku loomeaktina, mis on ühtlasi vabastav ja spontaanne. Rõõm seisneb piiride ületamises, barjääride murdmises ennekõike iseendas. See on vabanemise joovastus, mis oma sümptomite poolest sarnaneb loomingulise inspiratsiooniga, kuid väljendub mitte loomises, vaid hävitamises.

Pohmelus saabub hiljem.
http://www.postimees.ee/020507/esileht/arvamus/258198.php

Liitunud: 20 Veeb 2004 Postitusi: 6776 Asukoht: kodus

Pildid ühest sündmusest, mille korraldajaks oli Ilm.

http://www.ultimatechase.com/chase_accounts/Greensburg_Tornado_Damage_Survey.htm